Alustuseks pean ausalt üles tunnistama, et esimesed 3 Rambo-filmi on minust vaatamata. Ega ole ma end seetõttu tundnud ka millestki olulisest ilmajäänuna. Aga tänavu valminud neljanda (ja Sylvester Stallone'i sõnul viimase) filmi laenutasin Videoplanetist, kuna olin lugenud selle kohta küllaltki kiitvaid arvustusi ja veidi kursis ka loo sisuks oleva Birma olukorraga.
Selles Indo-Hiina poolsaare siseosas asuvas riigis, ametliku nimega Myanmar, püsib juba paarkümmend aastat võimul sõjaväehunta, mis on kogunud kurikuulsust teisitimõtlejate vangistamise ja hukkamise, rahvus- ja kultuurivähemuste tagakiusamise ning narkootikumide ja rubiinide salakaubanduse mahitamisega. Hiljaaegu tõusis Birma avalikkuse huviorbiiti seoses hukutava taifuuniga (valitsus takistas igati rahvusvahelise abi saabumist) ja munkade rahumeelse ülestõusuga (mis veriselt maha suruti). Birma olukord on südamel ka märulifilmide maestro Sylvester Stallone'il, kes otsustas sealsetele probleemidele rahvusvahelise tähelepanu tõmbamiseks üle paarikümne aasta taas John Ramboks kehastuda.
Filmi süžee on küllaltki lihtne. Läbivalt näidatakse meile ühe Birma sõjaväediviisi poolt vähemusrahvuse kareenide kallal toimetatavaid jõhkrusi. Sealjuures ei ole filmitegijad olnud kitsid võikate detailide kujutamisel, häälestamaks vaatajat pahade tegevust jõuliselt hukka mõistma, et valmistada ette pinnast Rambo resoluutsele tegevusele. Lugematute tapluste veteran, USA eriväelane John Rambo elab tagasitõmbunult ühes Tai külas, kus teenib elatist madude püügiga. Ühel päeval saabuvad tema juurde jänkidest misjonärid, kes soovivad rentida tema väikest jõelaeva, sõitmaks ülesjõge Birmasse, et viia viletsuses viibivatele kareeni külaelanikele ravimeid ja piibleid. Pärast pikka keelitamist kauni ja meelekindla naismisjonäri poolt jääb Rambo viimaks nõusse ja asutakse teele. Birmasse jõudes ründavad laeva kohalikud piraadid, kelle Rambo oma kristlastest reisikaaslaste õuduseks tapma on sunnitud. Kui nad vaid aimanuks, mis neid hiljem ees ootab!
Ikka veel üpris šokeeritud misjonärid soovitud kohas maha pandud, sõidab Rambo oma alusel tagasi, koristades teel tapluse jäljed. Peagi aga pööratakse tema elu taas peapeale, kui abipalvega saabub tema juurde kohaliku misjonikontori ülem. Selgub, et Birmasse suundunud misjonärid on jäänud kadunuks ja kuulu järgi ühe eriti jõhkra valitsusvägede üksuse kätte vangi langenud. Rambo ülesandeks saab väikese sõjaväe eriüksuse toimetamine sündmuskohale, kus on kavas korraldada operatsioon vangide vabastamiseks. Tõsi, meie oleme sündmuste käigu osas informeeritumad kui Rambo ja tema palkajad. Nimelt esitati külas toimunu meile küllaltki detailsel ja võikal viisil. Igatahes leiavad eriväelased sealt eest masendava olukorra, mis ei julgusta neid operatsiooniga jätkama. Aga talle omasel viisil suudab Rambo sõdalased ümber veenda. Järgnev väga karm sündmustik saab kahtlemata kuuluma sõjamärulite klassikasse, kuid seda ma enam ümber jutustama ei hakkaks.
Rambo IV on äärmiselt verine, püssirohutossune ja tõetruult võikusi serveeriv linateos, mis mõjub küllaltki läbiraputavana. Teatud mõttes võiks nähtavat pidada ka vägivalla eetiliseks õigustuseks - filmis vastandatakse lahingumöllus kalgistunud vana sõdalast Rambot idealistlikele, vägivalda kartvatele ja põlgavatele misjonäridele. Kusjuures Rambo karm tõde jääb filmis peale. Kinoloo autorid sugereerivad meile, et teatud olukordades ei ole headusest ja "pehmest lähenemisest" kasu - pahadele tuleb relva toel vastu astuda ja helgema tuleviku nimel ka ohvreid tuua. Eks sedalaadi ideoloogia ole mõistagi väga teretulnud ka USA-s, mille rahvas on sunnitud juba aastaid kinni maksma ülikallist sõjategevust Afganistanis ja Iraagis ning igal nädalal matma tinakirstudes koju naasvaid sõdureid.
Birmas seevastu olla Rambo IV ametlik levitamine ootuspäraselt ära keelatud. Kummati levivat film hoogsalt põranda all. Tahaks loota, et John Rambo aitab oma kindlameelse tegevusega inspireerida ka tavalisi birmalasi repressiivsele võimule vastu astuma.
Selles Indo-Hiina poolsaare siseosas asuvas riigis, ametliku nimega Myanmar, püsib juba paarkümmend aastat võimul sõjaväehunta, mis on kogunud kurikuulsust teisitimõtlejate vangistamise ja hukkamise, rahvus- ja kultuurivähemuste tagakiusamise ning narkootikumide ja rubiinide salakaubanduse mahitamisega. Hiljaaegu tõusis Birma avalikkuse huviorbiiti seoses hukutava taifuuniga (valitsus takistas igati rahvusvahelise abi saabumist) ja munkade rahumeelse ülestõusuga (mis veriselt maha suruti). Birma olukord on südamel ka märulifilmide maestro Sylvester Stallone'il, kes otsustas sealsetele probleemidele rahvusvahelise tähelepanu tõmbamiseks üle paarikümne aasta taas John Ramboks kehastuda.
Filmi süžee on küllaltki lihtne. Läbivalt näidatakse meile ühe Birma sõjaväediviisi poolt vähemusrahvuse kareenide kallal toimetatavaid jõhkrusi. Sealjuures ei ole filmitegijad olnud kitsid võikate detailide kujutamisel, häälestamaks vaatajat pahade tegevust jõuliselt hukka mõistma, et valmistada ette pinnast Rambo resoluutsele tegevusele. Lugematute tapluste veteran, USA eriväelane John Rambo elab tagasitõmbunult ühes Tai külas, kus teenib elatist madude püügiga. Ühel päeval saabuvad tema juurde jänkidest misjonärid, kes soovivad rentida tema väikest jõelaeva, sõitmaks ülesjõge Birmasse, et viia viletsuses viibivatele kareeni külaelanikele ravimeid ja piibleid. Pärast pikka keelitamist kauni ja meelekindla naismisjonäri poolt jääb Rambo viimaks nõusse ja asutakse teele. Birmasse jõudes ründavad laeva kohalikud piraadid, kelle Rambo oma kristlastest reisikaaslaste õuduseks tapma on sunnitud. Kui nad vaid aimanuks, mis neid hiljem ees ootab!
Ikka veel üpris šokeeritud misjonärid soovitud kohas maha pandud, sõidab Rambo oma alusel tagasi, koristades teel tapluse jäljed. Peagi aga pööratakse tema elu taas peapeale, kui abipalvega saabub tema juurde kohaliku misjonikontori ülem. Selgub, et Birmasse suundunud misjonärid on jäänud kadunuks ja kuulu järgi ühe eriti jõhkra valitsusvägede üksuse kätte vangi langenud. Rambo ülesandeks saab väikese sõjaväe eriüksuse toimetamine sündmuskohale, kus on kavas korraldada operatsioon vangide vabastamiseks. Tõsi, meie oleme sündmuste käigu osas informeeritumad kui Rambo ja tema palkajad. Nimelt esitati külas toimunu meile küllaltki detailsel ja võikal viisil. Igatahes leiavad eriväelased sealt eest masendava olukorra, mis ei julgusta neid operatsiooniga jätkama. Aga talle omasel viisil suudab Rambo sõdalased ümber veenda. Järgnev väga karm sündmustik saab kahtlemata kuuluma sõjamärulite klassikasse, kuid seda ma enam ümber jutustama ei hakkaks.
Rambo IV on äärmiselt verine, püssirohutossune ja tõetruult võikusi serveeriv linateos, mis mõjub küllaltki läbiraputavana. Teatud mõttes võiks nähtavat pidada ka vägivalla eetiliseks õigustuseks - filmis vastandatakse lahingumöllus kalgistunud vana sõdalast Rambot idealistlikele, vägivalda kartvatele ja põlgavatele misjonäridele. Kusjuures Rambo karm tõde jääb filmis peale. Kinoloo autorid sugereerivad meile, et teatud olukordades ei ole headusest ja "pehmest lähenemisest" kasu - pahadele tuleb relva toel vastu astuda ja helgema tuleviku nimel ka ohvreid tuua. Eks sedalaadi ideoloogia ole mõistagi väga teretulnud ka USA-s, mille rahvas on sunnitud juba aastaid kinni maksma ülikallist sõjategevust Afganistanis ja Iraagis ning igal nädalal matma tinakirstudes koju naasvaid sõdureid.
Birmas seevastu olla Rambo IV ametlik levitamine ootuspäraselt ära keelatud. Kummati levivat film hoogsalt põranda all. Tahaks loota, et John Rambo aitab oma kindlameelse tegevusega inspireerida ka tavalisi birmalasi repressiivsele võimule vastu astuma.
2 kommentaari:
Soovitan väga kogu sellele õudsele loole vastukaaluks vaadata Rambo esimest filmi. Need on nagu öö ja päev. Olen näinud ka teist ja kolmandat, kuid siinse kirjelduse järgi tundub, et Rambo on välja tõstetud oma triloogia tegelaskujust. Nondes oli ta pigem oma isikliku edu ja õnne eest võitleja. Alles neljandas on teda missioonile saadetud. Niiet soovitan vaadata esimest. Minu kauges nooruses aitas see tõsta minu enesehinnangut :)
Esimest kolme Rambot olen minagi (korduvalt) näinud. See pole minu žanr, vaatasin rohkem küll kaasvaatlejana.
Filmikriitiku tööd võiks aga autorile siiski soovitada.
Postita kommentaar