«Kapral Agris Hutrof langes Eesti eest. Eesti hoolib turvalisest maailmast. Eesti tahab, et meie liitlased usuksid meisse, arvestaksid meiega ja oleksid valmis meile appi tulema, kui see päev peaks kunagi saabuma.»
On selge, et uudis tubli eestlase ja noore pereisa surmasaamisest ei rõõmusta kedagi. Samas, kui lugeda uudisteportaalidest kodanike kommentaare ning vaadata neile antud hindeid, ilmneb päris suur rahulolematus valitsejate õõnsavõitu retoorikaga. Afganistanis toimuv on eestlaste jaoks siiski võõras sõda, mille seost Eesti julgeoleku tagamisega ei ole kuigi lihtne hoomata. Nõnda on seal palgasõduritena tegutsevaid eestlasi ka raske käsitleda Eesti (vabaduse) eest võitlevate kangelastena, kellena riigijuhid neid igal võimalusel näidata üritavad. Vägisi jääb mulje, et ka hukkunud eesti sõdurite matuseid üritatakse rakendada riikliku propagandavankri ette, "müümaks" rahvale ebapopulaarset sõda, mille suhtes valitsus on võtnud ebaproportsionaalselt suured kohustused.
Alates Eesti kaasumisest NATO julgeolekutagamisjõudude operatsiooni aastal 2003 on Afganistanis hukkunud üheksa meie sõdurit ja haavata saanud 49. Veebilehelt icasualities.org võime leida, et koalitsioon on aastast 2002 hukkunutena kaotanud 2768 sõdurit. Sealjuures tasub tähele panna, et igal aastal on langenute arv kasvanud - asjaolu, mis sunnib järeldama, et vastuseis NATO tegevusele hoogustub. Wikipedia vastavalt diagrammilt nähtub, et olukord halvenes järsult aastal 2009 ja on sellisena püsinud tänini. Ülekaalukalt kõige rohkem, tervelt 785 sõdurit on hukka saanud Helmandi provintsis - just seal paikneb Eesti üksuste tugipunkt ja teenib valdav osa meie sõdureid. Kui nüüd vaadelda, millised riigid on Afganistanis kandnud suhteliselt kõige suuremaid kaotusi (hukkunuid rahvaarvu kohta), siis osutub esimeseks Taani 42 hukkunuga, kellele kohe järgneb Eesti. Meie naaberriikidest on Rootsi sõdureid hukka saanud 5, lätlasi 3, soomlasi 2, leedulasi 1.
Hukkunud liitlasvägede sõdurid on vaid sõjaõuduste mündi üks külg. Rääkida tuleks ka NATO vägede tegevuse tulemusena Afganistanis hukkunud tsiviilelanikest, keda operatsiooni algusest võib olla 6...9 tuhat. Sellele lisandub arvatavasti veelgi suurem hulk algse invasiooni käigus tapetuid. Võib ju väita, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad, kuid mitme nähtud dokfilmi põhjal on "kogemata" tapetud rahulike elanike suur hulk sünnitanud kohaliku rahva seas palju umbusku ja meelepaha NATO vägede suhtes.
Veel üks ebameeldiv aspekt seostub uimastitega. Nimelt on Afganistan Wikipedia andmetel ülekaalukalt maailma suurimaks opiaatide, sh heroiini tootjaks (2007. a hinnangu kohaselt pärines sellest riigist 92,5% maailmaturule jõudnud opiaatidest). Pärast liitlasvägede sissetungi on oopiumimooni kasvatamine riigis jõudsalt hoogustunud, kusjuures peamisteks keskusteks on just kõige "verisemad" Helmandi ja Kandahari provintsid Afganistani lõunaosas, Pakistani piiri ääres. Püüdlused motiveerida kohalikke põldureid kasvatama vähem tulu toovaid "legaalseid kultuure" pole erilist edu toonud.
Vaatamata oma visadele püüdlustele ja sama pateetilis-patriootliku plaadi mängimisele iga kord, kui mõni meie noormees taas surma on saanud või Riigikogus seisab ees hääletus missiooni pikendamise üle, ei ole valitsus ega president suutnud mind veenda, et Eesti nii suur panus küsitava väärtusega sõjalisse operatsiooni on piisavalt õigustatud.
