Avameelsusest

Tekkis uitmõte:

Mis saaks siis, kui kõik inimesed muutuksid ühtäkki (näiteks Maa sisenemise tõttu mingisse psüühikat mõjutavasse kosmilisse kiirgusvöösse) üksteise suhtes täiesti avameelseteks?

Ma ei pea siin silmas vastastikusel kokkuleppel toimuvaid rollimänge, vms. Lihtsalt edastatakse kristalse avameelsusega üksteisele oma tundeid, kui need mingis situatsioonis ilmnevad - kõrvaldatud saavad kõik sotsiaalsest kaalutlemisest, alaväärsuskompleksist, enesesalgamisest, omakasupüüdlikkusest jm asjaoludest tulenevad pidurid. Enam ei valetataks ega salataks/maskeeritaks tõelisi tundeid. Kas maailm langeks seeläbi kaosesse või muutuks hoopiski paremaks paigaks?

Mulle tundub, et enamik inimesi kannatab tarbetu ja siiraid, ehedaid suhteid pärssiva "avameelsuskompleksi" käes. Kas pelgame, et liigne avalus võib meile kuidagi kätte maksta, jätta meist mulje kui ullikestest või pakkuda pahasoovlikele ainest meie ründamiseks? Või on mittesiirus teatud situatsioonides lihtsalt täiesti möödapääsmatu, et eluga kenasti toime tulla, üldist hüve maksimeerida? Kui jah, siis kust peaks jooksma mõistlik piir avameelsuse ja ebasiiruse vahel? (Ma ei pea siinkohal silmas ekstreemseid situatsioone, vaid igapäevast suhtlemist sõprade, sugulaste jt lähikondsetega.)

Mida arvate, head lugejad?

Veebiäri

Tegin täna esimest korda tõsisemat tutvust veebiäri maailmaga, osaledes tehnikakaupade ostu-müüki vahendaval ja nende kohta infot pakkuval veebilehel foorum.hinnavaatlus.ee asetleidnud oksjonil. Müügiks pakuti kompaktkaamerat Canon Powershot G9. Müüja Tanel oli OSTA KOHE hinnaks määranud 4500 kr, millele foorumilehel pakkumised vargsi lähemale tüürisid. Uurisin selle kaamera kohta mitmeteid prominentsetseid ingliskeelseid arvustusi, mis kui ühest suust kinnitasid, et tegu on väga edulise ja kõrgkvaliteetse kompaktkaameraga. Ka pikaajalisemate kasutajate kommentaarid nii kaamera kasutusmugavuse, lisafunktsioonide, töökindluse kui fotode kvaliteedi osas olid valdavalt ülivõrretes. Minu jaoks sai kaalukaks asjaoluks ka G9 väidetavalt oivaline makrofoto funktsioon (fookuskaugus kuni 1 cm) ja 12,1 megapikslit, mis jätavad rohkesti ruumi kadreerimiseks ning toovad modelli täies ilus esile. Veidi võiks ju kurta 6X optilise suumi üle, aga ajab seegi asja ära päris kenasti. Pealegi olla kaamerale saadaval lisalääts, mis aitavat suumi kahekordseks kasvatada. Et G9 poehind jääb Hinnavaatluse andmetel 5900 ja 7900 krooni vahele ning maaletooja Overall pakub seda lausa 8200 krooni eest, tundus asi huvipakkuv, kuna tegemist pidi olema sisuliselt uue kaameraga (tehtud vaid paarkümmend klõpsu).

Seega sisenesingi nädalapäevad tagasi oksjonile, kus kaamera hetkehind oli 3200 kr. Eeldasin märgatavat tõusu ja lajatasin seega omalt poolt kohe 300 kr otsa. et konkurente veidi ehmatada. Järgnes mõõduka aktiivsusega pakkumine 4...5 isiku osalusel, mille käigus kaamera hind tõusis eilseks üle 4000 krooni, lähenedes jõudsalt OSTA KOHE hinnale. Paarkümmend minutit enne oksjoniaja lõppu (kell 15) tegi üks kodanik pakkumise 4400 kroonile, mispeale otsustasin loobuda 50 kr kaupa panustamisest, kaardid lauale lüüa ja OSTA KOHE hinna välja pakkuda. Tegin seda üliõigel ajal, sest just samal hetkel oli müüja heisanud ka sõnumi, et vaid imevähe on OSTA KOHE hinnast puudu - kes selle esimesena välja pakub, see ka kaamera endale saab. Kohe järgmisel minutil tuligi teine 4500 kr pkkumine, kusjuures toonituse saatel, et täna saaks käest-kätte diili ära teha. Ma pakkusin seepeale kohese pangaülekande võimalust, millega müüja privaatvestluses ka nõusse jäi. Tegingi ülekande ära, mispeale müüja foorumiteema lukku pani. Vahepeal oli seal fotoka hinnapakkumine sujuvalt kerkinud 4800 kroonini, kuna trobikond ostuhuvilisi oli õige hetke maha maganud. Õnneks jäi Tanel kindlameelseks ja loobus suurema profiidi jahtimisest. Seega võingi nüüd Tallinnasse oma uuele kaamerale järele minna.

Tegu oli minu jaoks huvitava ja esmakordse kogemusega sünkroonsest veebiärist, mille kaudu sain aimu, kui pinev võib olla ärimehe igapäevaelu. Kahtlemata sõltuvad ka suurusjärkudes priskemad tehingud sageli täpsest ajastusest, nutikusest ja otsustusjulgusest. Oksjoni lõppjärgus sain igatahes tubli adrenaliinisööstu osaliseks, olles soodsa lahenduse selgudes siiralt õnnelik ja endaga rahul. Mitte et ma kavatseksingi nüüd seepeale ärikaks hakata. :)

Presidendile kinga!

Vanarahvas leiab, et enesekiitus minevat haisema. Kuid sellegipoolest ei saa ma jätta kelkimata oma prohvetivõimetega, mis puudutab veebimaailmas toimuvat.

Teatavasti leidis mõni päev tagasi USA president George W. Bushi lahkumisvisiidil Iraaki aset pentsik intsident, kus pressikonverentsil viskas kohalik ajakirjanik Muntazer al-Zaidi presidenti oma mõlema kingaga. Sportlik Bush ilmutas märkimisväärset reaktsioonikiirust ja nõtkust, põigeldes osavalt kõrvale otse tema näo suunas tuhisenud jalavarju eest, juba mõni sekund hiljem lõbusalt irvitades, sellal kui turvamehed kurikaela kohal külakuhja moodustasid. Kohe tõttasid optimistid kilkama, et juhtunu on märk demokraatia ja arvamusvabaduse arengust Iraagis. Tõsi, hiljem selgus siiski, et islamimaailmas rängimaks põlguse avalduseks loetava teo sooritanud žurnalisti ähvardab selle eest kuni paarikümneaastane vangistus, ja igaks juhuks oli mees otsemaid pärast vahistamist poolsurnuks pekstud. Nii Iraagi kui USA võimud peaksid minu meelest nüüd hingevärinal pöialt pidama, et mees peagi kosuks, muidu on radikaalsetel islamistidel olemas jälle üks märter, kelle eest asuda kätte tasuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt, kohe kui kingakaadreid uudistes näidati, edastasin sõber webxanile MSNi kaudu ennustuse, et õige pea ilmub veebiavarustesse mõni fläšš-mäng, kus arvutikasutajad üle maailma saavad harjutada Bushi kingaga tabamist. Ning ei tulnudki kaua oodata, kui portaali Forte ilmus uudis: Viska USA presidenti kingaga. Siinne illustratsioon on pärit sellest mängust.

Eliidi jutud

REIN KILK: A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.
KALEV KANGUR: Ma pean, ma pean mõtlema, ma lihtsalt pean…
REIN KILK: Sest minu eesmärk on ju, vaata, siin on sihuke lugu, eks ole, praegu nüüd on kõik on asi aetud nagu üles, eks ju, et nii…Siin on see, (kopsimine) kõik olen uuesti saand kokku Estri ja Villemiga, eks ole. Ee, Estrikene on väga murelik, Villem on väga murelik. Ma tahaks, kõik, eks ole, nii et oleks, tõesti, ma saan nendest aru, teeks sihukse pulli…Ummiga olen rääkinud, eks ole. See mis Urmasega, seda ma ei taha teada, eks ole. Ma ütlen, mida vähem neist asjadest ma tean ja ma loodan, et ka tema minu asjadest ei tea midagi, see võiks jääda nagu…
KALEV KANGUR: Jah
REIN KILK: …saad aru. Saad aru, mida, mida igaks juhuks, eks ole…
KALEV KANGUR: Jaa-jaa
REIN KILK: Paljugi mis. Ehkki, ehkki nagu ma aru saan, praegu see kõik käib riigi huvides ja valitseva, kehtiva korra…
KALEV KANGUR: Jah. (Naeravad)
REIN KILK: …ja seadusandluse raamides ja …
KALEV KANGUR: Jah
REIN KILK: …ja selleks, et ei oleks, siin Eesti riigis oleks, kõik oleks rahu ja, ja…
KALEV KANGUR: Juriidiliselt on kõik korrektne.

***

KALEV KANGUR: Jah, jah, et ma küll, ma küll arvan juba, noh et, kui ma, kus ma nagu mõtlen selle oma süsteemi järgi, et noh, et-et võimalikult vaikne ja nii edasi, et noh, et ma ise arvan, et me jagame ta kaheks või kolmeks tükiks, eks ju niimoodi…
REIN KILK: Nii…Jah…
KALEV KANGUR: …sellepärast, et vaatan, no, ütleme, paar-kolm väiksemat ei torka nii silma kui üks suur, eks ole.
REIN KILK: Mh-mh.
KALEV KANGUR: Ma ar…ma arvan, ma arvan nii, noh, et-et-et noh, mis e…mis ei …mis ei vähenda…suurust, aga…
REIN KILK: Just, jah, just. Ei, seda võiks teha, jah.
KALEV KANGUR: …aga…sest…sest…sest et mina ütlen seda, et …ma ütlen, see asi peaks…..

***

REIN KILK: Jah, jah.
KALEV KANGUR: Sellepärast, et …….
REIN KILK: Kes on ü-ülimalt konfidentsiaalne, kes teeks….
KALEV KANGUR: Jah, jah, jah.
REIN KILK: Palun, ……….ja tehke mul see asi….
KALEV KANGUR: Jah,…

***

REIN KILK: Aga et, ee, et need tõesti oleksid tehtud ka, eks ju.
KALEV KANGUR: Ei noh…Jah, ei, no…….ütleme…
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: Jaa, ei, see, see on, see on ka keiss, et noh, ma pean ise olema, noh, nagu veendunud, et ma ei, ma ei saa seda lubada, et ma ütlen sulle, et noh, vaata, et nigu toredad poisi, et ma nagu natuke tunnen ka ja…
REIN KILK: Jaa, just, jah, just.
KALEV KANGUR: ……….sellepärast, noh, jah, eks ola…
REIN KILK: Jah, täpselt nii, et olid ka, aga kurat, ei, noh, et ikka…

***


REIN KILK: ……………firmade, mingi firmade värgi ka?
KALEV KANGUR: No, ma, ma, ma, ma, ma….
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: ……katsun teha…..
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: ….mis, mis võimalik, et ma, ma ei saa seda lubada, et jah, ma kindlasti…
REIN KILK: Jah, jah.
KALEV KANGUR: …….leian, eks ju, sellepärast, et, hee, (muheleb) ütleme, et kõik on ebameeldivalt, ütleme puudutatud…
REIN KILK: Jaa-jaa.
KALEV KANGUR: ….kõik sellest.
REIN KILK: Ei, no aga kui raha teeb õigust nagu…
KALEV KANGUR: Ei, see…….
REIN KILK: …vanad roomlased, see, see, see, noh…
KALEV KANGUR: ………..jah.

***

KALEV KANGUR: Ei, ei…
REIN KILK: …kuradi, suure tüki ja siis…
KALEV KANGUR: Tekib, tekib.
REIN KILK: Tekib vä?

***

REIN KILK: Mh-mh. Palju sa praegu hinnataks selle maa, selle ruutmeetri hind?
KALEV KANGUR: Ee, prr…

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=59404

Rambo IV

Alustuseks pean ausalt üles tunnistama, et esimesed 3 Rambo-filmi on minust vaatamata. Ega ole ma end seetõttu tundnud ka millestki olulisest ilmajäänuna. Aga tänavu valminud neljanda (ja Sylvester Stallone'i sõnul viimase) filmi laenutasin Videoplanetist, kuna olin lugenud selle kohta küllaltki kiitvaid arvustusi ja veidi kursis ka loo sisuks oleva Birma olukorraga.

Selles Indo-Hiina poolsaare siseosas asuvas riigis, ametliku nimega Myanmar, püsib juba paarkümmend aastat võimul sõjaväehunta, mis on kogunud kurikuulsust teisitimõtlejate vangistamise ja hukkamise, rahvus- ja kultuurivähemuste tagakiusamise ning narkootikumide ja rubiinide salakaubanduse mahitamisega. Hiljaaegu tõusis Birma avalikkuse huviorbiiti seoses hukutava taifuuniga (valitsus takistas igati rahvusvahelise abi saabumist) ja munkade rahumeelse ülestõusuga (mis veriselt maha suruti). Birma olukord on südamel ka märulifilmide maestro Sylvester Stallone'il, kes otsustas sealsetele probleemidele rahvusvahelise tähelepanu tõmbamiseks üle paarikümne aasta taas John Ramboks kehastuda.

Filmi süžee on küllaltki lihtne. Läbivalt näidatakse meile ühe Birma sõjaväediviisi poolt vähemusrahvuse kareenide kallal toimetatavaid jõhkrusi. Sealjuures ei ole filmitegijad olnud kitsid võikate detailide kujutamisel, häälestamaks vaatajat pahade tegevust jõuliselt hukka mõistma, et valmistada ette pinnast Rambo resoluutsele tegevusele. Lugematute tapluste veteran, USA eriväelane John Rambo elab tagasitõmbunult ühes Tai külas, kus teenib elatist madude püügiga. Ühel päeval saabuvad tema juurde jänkidest misjonärid, kes soovivad rentida tema väikest jõelaeva, sõitmaks ülesjõge Birmasse, et viia viletsuses viibivatele kareeni külaelanikele ravimeid ja piibleid. Pärast pikka keelitamist kauni ja meelekindla naismisjonäri poolt jääb Rambo viimaks nõusse ja asutakse teele. Birmasse jõudes ründavad laeva kohalikud piraadid, kelle Rambo oma kristlastest reisikaaslaste õuduseks tapma on sunnitud. Kui nad vaid aimanuks, mis neid hiljem ees ootab!

Ikka veel üpris šokeeritud misjonärid soovitud kohas maha pandud, sõidab Rambo oma alusel tagasi, koristades teel tapluse jäljed. Peagi aga pööratakse tema elu taas peapeale, kui abipalvega saabub tema juurde kohaliku misjonikontori ülem. Selgub, et Birmasse suundunud misjonärid on jäänud kadunuks ja kuulu järgi ühe eriti jõhkra valitsusvägede üksuse kätte vangi langenud. Rambo ülesandeks saab väikese sõjaväe eriüksuse toimetamine sündmuskohale, kus on kavas korraldada operatsioon vangide vabastamiseks. Tõsi, meie oleme sündmuste käigu osas informeeritumad kui Rambo ja tema palkajad. Nimelt esitati külas toimunu meile küllaltki detailsel ja võikal viisil. Igatahes leiavad eriväelased sealt eest masendava olukorra, mis ei julgusta neid operatsiooniga jätkama. Aga talle omasel viisil suudab Rambo sõdalased ümber veenda. Järgnev väga karm sündmustik saab kahtlemata kuuluma sõjamärulite klassikasse, kuid seda ma enam ümber jutustama ei hakkaks.

Rambo IV on äärmiselt verine, püssirohutossune ja tõetruult võikusi serveeriv linateos, mis mõjub küllaltki läbiraputavana. Teatud mõttes võiks nähtavat pidada ka vägivalla eetiliseks õigustuseks - filmis vastandatakse lahingumöllus kalgistunud vana sõdalast Rambot idealistlikele, vägivalda kartvatele ja põlgavatele misjonäridele. Kusjuures Rambo karm tõde jääb filmis peale. Kinoloo autorid sugereerivad meile, et teatud olukordades ei ole headusest ja "pehmest lähenemisest" kasu - pahadele tuleb relva toel vastu astuda ja helgema tuleviku nimel ka ohvreid tuua. Eks sedalaadi ideoloogia ole mõistagi väga teretulnud ka USA-s, mille rahvas on sunnitud juba aastaid kinni maksma ülikallist sõjategevust Afganistanis ja Iraagis ning igal nädalal matma tinakirstudes koju naasvaid sõdureid.

Birmas seevastu olla Rambo IV ametlik levitamine ootuspäraselt ära keelatud. Kummati levivat film hoogsalt põranda all. Tahaks loota, et John Rambo aitab oma kindlameelse tegevusega inspireerida ka tavalisi birmalasi repressiivsele võimule vastu astuma.