Stiihia tajumisest

Üleeilne suur lumetorm mattis Eesti vägevate hangede alla ja raputas inimesed välja harjumuspärasest igavast elurütmist. See sündmus pakub kõneainet veel tükiks ajaks ja jääb ilmselt rahva mällu "Novembritormi" vm nime all. Tore oli samas tormi ajal jälgida veebiportaalides vallandunud spontaanseid reportaaže ja muljetusi Eesti eri nurkadest. Erilises olukorras näikse inimeste mõttemaailm saavat paraja müksu, nii et hüljatakse tavapärane kommenteerija-hoiak ja tekstid muutuvad siiramaks & spontaansemaks. Tormi-kommentaare võiks laias laastus jagada järgnevalt:

Põnevil ja vaimustunud: siiras rõõm järsku saabunud eheda talveilma üle, looduse stiihia nautimine (sageli spetsiaalselt välja kaifima minnes) - sedalaadi kommentaaridele anti lugejate poolt reeglina positiivseid hindeid.

Neutraalsed-kirjeldavad: tutvustavad kohalikke ilma-olusid või siis kogetud autoteede olukorda ja kaasinimeste käitumist.

Murelikud või küsivad: soovivad isiklikel põhjustel teada näiteks mingi tee läbitavust, ühistranspordi sõiduaegu, või siis avaldavad muret ühistranspordiga teel oleva lähedase käekäigu pärast.

Optimistlik-altruistlikud: kirjeldavad, kuidas aitasid tormis kaasinimesi, või väljendavad muul moel inimlikke tundeid - sedalaadi kommentaarid koguvad lugejailt enamasti kõrgeimad hinded.

Humoristlikud: olukorrale keeratakse mõnuga vinti peale, mugandatakse anekdoote või pakutakse muidu toredaid ütlemisi - ka populaarne kommentaaride liik.

Kriitilis-negativistlikud: olukorda kirjeldatakse kriitiliselt, avaldades pahameelt näiteks transporditeenistuse, ametivõimude, teedevalitsuse või mõne muu instantsi suhtes, keda olukorras süüdlasena tajutakse. Tüüpiline on näiteks kohaliku omavalitsuse kirumine teedepuhastuse viletsa korraldamise eest.

Pragmaatilis-objektiivsed: oponeerivad sageli eelmistele, mööndes, et inimene ikka loodusjõudude vastu ei saa ja targem oleks antud olukorras lihtsalt koju jääda.

Praktilis-hoolitsevad: jagavad kaaslugejatele varmalt kõikvõimalikku infot, mis on pikitud soovituste ja hoiatustega.

Tegelikult võiks erinevaid "kriisikommentaatorite" tüüpe hea tahtmise korral veelgi eristada. See teema on minu jaoks väga huvitav, sest tundub, et taolised olukorrad toovad välja inimeste eheda loomuse. Õigupoolest annaks siit lausa põneva psühholoogilise uurimuse välja arendada, kui keegi viitsiks selle ette võtta.

Maailma vanast ja uuest loost

Mitu nädalat tagasi olin bukkmarkinud Jacob von Uexkülli pika ja sisuka artikli Maailm vajab uut lugu. Vahepeal on meediast tulvanud üha uusi sõnumeid, et "vana lugu" hakkab end ammendama. USA suured autotootjad on pankroti veerel ja nuruvad valitsuselt toetust. Meie oma rahvuslikku lennukompaniid ähvardab pankrot. Majanduskasv on muutunud languseks mitte vaid Eestis, aga ka näiteks Saksamaal. Töötute arv kasvab hirmutava kiirusega, kõikjal on teoksil koondamine ja tootmise kärpimine. George Soros (78) nendib, et tegu on tema eluaja suurima kriisiga, mis pole veel õieti pangandusest reaalmajandusse jõudnudki.

Õigupoolest saavad suured läbimurded toimuda vaid kriiside kaudu. Paremat, õiglasemat, loodusest ja inimestest hoolivat maailma ei ole ka võimalik rajada praegu valitsevale vulgaarmaterialistlikule filosoofiale ja turufundamentalistliku kapitalismi ideoloogiale. Vanad, jäigad ja tagurlikud struktuurid peavadki lagunema, et asemele saaks tekkida midagi uut ja arenenumat. Seega võiks praegusest Suurest Majanduskriisist rääkida ka kui suurest võimalusest maailma parandamiseks, tehtud vigade heastamiseks. Uexkülli viidatud Uue Loo visandamiseks ja jõustamiseks. Selle uue loo "seemned" on tänases ühiskonnas juba olemas.

Kiirusest

Üha enam võib viimastel aastatel kuulda järgmisi või neile sarnanevaid väljendeid:

- Kahjuks mul ei ole praegu üldse aega.
- Viimasel ajal on kogu aeg selline tempo peal!
- Praegu on mul jube kiired ajad, ehk kunagi edaspidi, kui veidi rahulikumaks läheb.
- Mul on hetkel kole kiire, räägime sellest uuesti mõni teine kord.

Õigupoolest olen ennastki tabanud sedalaadi lausungeid järjest rohkem kasutamast.

Teisal on teadlased välja selgitanud, et too pidev ahistav kiiruse-tunne, üha halastamatumalt tagantsundiv sisemine piits väljendub ka inimeste kulgemiskiiruse kasvus. Nagu ka juba mingis blogis olen maininud, kimavad kaasaegse suurlinna elanikud piki trotuaare keskmiselt paarkümmend % nobedamalt kui paarkümmend aastat varem. Kas moodsa progressi peamiseks väljundiks inimkäitumisele on tõesti tõik, et inimestel hakkab üha kiirem ja kiirem? (Millega kaasneb lisaks otsesele, pahatihti traagilise lõpuga kihutamisele ka üha sagedasem stress, läbipõlemissündroom, depressioon, suhete purunemine jms.) Kas sellist progressi me tahtsimegi? Millest tuleneb see hukutav kiiruse-sündroom? Ja mida tuleks ette võtta, et asju parandada?

Olemine hetkes

Tänaselt Spirituaalse Lektooriumi filmi- ja aruteluõhtult Tartus Küütri 14 seminariruumis jäi muuhulgas kõlama vaimse õpetaja Eckhart Tolle (pildil) idee, mille kohaselt elab inimene teadlikult olevikus vaid siis, kui ta kas:

• on leppinud sellega, mis parajasti on;
  
• naudib midagi;
• või on entusiastlik.
  

Mil määral viibime ühes neist vaimsetest seisunditest? Ja mis meid selles takistab? Kas ka mõni teine seisund on meile võrdväärselt hea / vajalik?

Kõik muud seisundid tähistavad Tolle jaoks elu hoovusest väljaastumist, oma EGO võrku takerdumist, mis takistab täisväärtuslikku eksistentsi ja põhjustab probleeme (sh stressi ja depressiooni).

Tolle põhipostulaadiks ongi käesolevale hetkele keskendumise olulisus - selle kunsti õppimine toob loomuldasa kaasa vaimse arengu, mis avaldub isiku elus positiivsete muutustena nii sisemiselt kui väliselt. Ei tasu blokeerida enda elu loomulikku (olevikus toimuvat) kulgu - näiteks mõtetega üha minevikus kaevates ja kõike varasema kogemuse mõõdupuuga kaaludes, või siis hoopis vegeteerides ebamääraste tuleviku-ulmade najal. Ainus, mis ON, ja omab seega tähtsust, on praegune hetk. Võimaldamaks puhast hetke-kogemust, tuleb kasuks õppida oma mõtlemist ohjama, selmet muutuda oma mõtete "pantvangiks", kes ei suudagi enam maailma tajuda vahetult & ehedal viisil , vaid näeb kõike vaid läbi enda MINA kootud mõttelooride (harjumuste, tõlgenduste, hoiakute, ootuste, hirmude jms).

See ei tähenda, nagu soovitaks Tolle kõigil eladagi muretu ühepäevaliblikana. Samas on oluline ka kaugeleulatuvamaid plaane seades teadvustada endale võimalikult tihti käesoleva hetke ning selle eheda kogemise tähtsust, olla kohal ja tegev selles sisemises ruumis, kus kõik sünnib. Nii oleme vaimselt ärksamad, intuitiivsemad, loovamad, inspireerivamad ja vabamad. Ka ei allu me teadlikult hetkes viibides nii kergesti asjade, infomüra, teiste arvamuste jm välise diktaadile, mis takistab meie ainulaadsel looval isikupäral avaldumast, muutes meid passiivseks mugandujaks, hädaldavaks märtriks või kibestunud "saatuse mängukanniks". Suutmatus elada täie teadlikkusega praeguses hetkes on põhjustanud enamiku moodsa ühiskonna (ja selles elavate inimeste) hädadest. Muutus välismaailmas saab aga toimuda vaid sisemaailma uuendamise kaudu.

See oli siis enamvähem essents, mille tänasest üritusest välja sõõrutasin. Jään huviga ootama ka vahvate kaaskommentaatorite seisukohti, olgu siis kaasakiitvaid, õpetlikke või taunivaid.

Uuest toiduseadusest

Meie Vabariigi Valitsus sm Ansipi targal juhtimisel on hakkama saanud järjekordse suursaavutusega teel Eesti viimiseks Euroopa 5 jõukaima ja progressiivseima riigi sekka. Nimelt on läbi surutud uus Toiduseadus, millega sisuliselt keelustati turgudel kodus valmistatud toidu (hapukapsad, -kurgid, moosid jms) müük. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit.

Küll aga äratavad hämmastust loo all olevad kommentaarid, eriti aga noile teiste lugejate poolt antud hinded. Ilmneb, et lausa üle 99% hindanutest ei ole hämmastaval kombel üldse mõistnud meie tarkade valitsejate ettenägelikku ja hoolitsevat sammu rahva kaitsmiseks kahjulike bakterite eest. Matsid jäävad matsideks!

Müstiline test

Esmalt vaadake seda lehte (esimese postituse ülemist osa) - mida pakkusite?

Kommentaar on allpool. ;)

Sattusin selle testikese otsa täiesti kogemata, igasuguse eelarvamuseta. Et mul on nüüd laiekraan-kuvar, siis paistis postitusest esmalt kätte vaid ülesande osa. Püüdsin siis midagi mõelda, ja paari sekundi pärast otsekui visati ette sõnapaar punane kirves. Kui seejärel alumist teksti ja kommentaare lugesin, siis selgus, et minu pakutu oligi olnud oodatavaks "puändiks", kusjuures alguses oli loo pealkiri sisaldanud ka reetlikku vihjet mõrvale. Kommentaatorid olid pakkunud põhiliselt kirvest ja haamrit. Päris huvitav!

Tarkusest ja lollusest

Käesolevat juttu inspireeris mind kirja panema tänane küllaltki ägedaloomuliseks kujunenud MSNi-dispuut, mille käigus vestluskaaslane püüdis mulle jõuliselt sugereerida, et olen omadega nii valel teel, kui vähegi olla annab. Seejärel nördis ta aga siiralt, kui ma teatasin, et mind selline põhjendamatult negatiivne ja ühekülgne hoiak häirib.

Alustuseks olgu kohe ausalt üles tunnistatud, et mina olengi loll. Küllaltki palju lugenud, natuke kogenud ka, aga ikka loll mis loll - isik, kes ei tea ilmaasjust tuhkagi. Kahtlemata on mul omad hetkearusaamad ja ka mõned pisut tugevamad, aastatega paikaloksunud tõekspidamised (mitte et noodki veel edasise elu vältel kapitaalselt muutuda ei võiks). Aga valdavalt on siiski tegu väga ebatäiuslike, vastuoluliste ja halvasti põhjendatud seisukohtadega.

Minu lolluses on süüdi peamiselt:

1) senise elu vältel ammutatud adekvaatse info ebapiisav hulk;
2) vähene suutlikkus teha saadud info põhjal õigeid järeldusi/üldistusi.

Aga siiski, kogu see kõhnuke "vaimne pagas", mis mul praegu on, vastab mu senisele elukogemusele ja vahendatud viisil kogutud teadmistele, mille olen lasknud läbi oma isikliku teadvuse filtri. Valdavalt ei ole ma oma seisukohti võtnud "lambist", vaid igaühel on oma saamislugu, sageli üpris keerukaski. Kahtlemata võib oponent mu seisukohad hõlpsasti "potist alla lasta", kuna ma ei oma tõepoolest võrreldavat hulka praktilisi suhtluskogemusi ega omal nahal läbikogetud juhtumusi kui minust paarkümmend aastat vanemad sotsiaalselt aktiivsed isikud. Samas, kas see tähendab automaatselt, et minu seisukohad mistahes küsimuses on seetõttu "by default" alaväärtuslikumad ega vääri austust (põhjendatud argumenteerimist)?

Minu meelest ei tasuks alahinnata ka raamatutest jm kaudsetest allikatest pärit informatsiooni. Inimese eluea kasina kestvuse, materiaalsete võimaluste nappuse, isiksuse eripärast tulenevate piirangute ja muude asjaolude tõttu jääb vahetu kogemuse kaudu omandatud teadmiste hulk ja kvaliteet paratamatult tagasihoidlikuks. Eriti kui asi ei puuduta meie igapäevast tegevusala. Miks mitte kasutada siis moodsaid infohankimise võimalusi, et saada osa paljude kaasinimeste aastatepikkuste kogemuste "kontsentraatidest" meid huvitavatel aladel? Sellega ei kiida ma heaks passiivset eluhoiakut, nõustudes, et kaalukam on selline väide, mida toetab lisaks teoreetilisele pagasile ka väitja isiklik kogemus. Aga leian siiski, et tarkuse juurde viib mitmeid erinevaid teid.

Kahtlemata lisab kasvav elukogemus (eriti kui see leiab arukat reflekteerimist) inimesele üldises plaanis tarkust (inglise keeles: wisdom). Siin tuleb aga arvestada, et vahel võivad teatud spetsiifilised, "kallutatud" elukogemused hoopis takistada mõistmast mõnda asjaolu, mida kõrvalseisja "puhta lehena" (taolisest kogemusest mõjutamata) ehk hoopis selgemini suudab tajuda. Labase näitena võib paari konkreetse lätlasega ebameeldivaid kogemusi omav isik edaspidi elu lõpuni olla veendumusel, et lätlased on üks ebameeldiv rahvus. Seega, minu meelest ei anna kellegi üldises plaanis suurem elukogemus talle veel automaatset autoriteeti kõigis mõeldavates küsimustes. Ja isegi mitte kõigis ühe- või mõnekordse isikliku kogemusega kaetud küsimustes, mis vaatamata äärmisele kaalukusele tolle isiku jaoks moodustavad vaid tühise murdosa vastavate kogemuste üldhulgast maailmas. Erandiks on vaid valdkonnad, millega ollakse aastaid sihikindlalt ja pühendunult tegeletud, omades seetõttu laialdasi kogemusi ja sügavaid teadmisi.

Nii on käesoleva loo inspireerija minu jaoks ilmselge autoriteet näiteks teismeliste hingeelu, linnulaulude tundmise ja programmeerimiskeelte alal. Eriti kahe viimase osas olen kaheldamatu võhik ja tunnistan seda meelsasti, kippumata vaidlustesse. Samas, enamikus muudes küsimustes usun omavat temaga võrdväärset sõnaõigust. Seetõttu ei ole mind ka võimalik milleski ümber veenda pelgalt halvustades mõnda mu (Ülima Tõe kõrval kahtlemata tühist ja naeruväärset) seisukohta, midagi paremat - objektiivselt põhjendatumat - asemele pakkumata.

Kummati olen alati valmis enda tõekspidamisi revideerima piisava hulga veenvate argumentide ilmnemisel, näiteks siis, kui keegi suudab vestluses välja käia selgelt tugevama alternatiivi. Aga see eeldab minu jaoks siirast, empaatilist, üksteisest lugupidavat, võrdsetel alustel toimuvat diskussiooni. Sellist, kus mõlemad pooled on alustuseks valmis tunnistama oma lollust, olles teineteise suhtes ühtaegu nii õpilased kui õpetajad. Oponendi üleolev/halvustav hoiak tekitab seevastu trotsi, sundides dispuudi käigus alateadlikult veelgi enam klammerduma omaenda tõekspidamiste külge. (Sellest fenomenist olen veidi laiemalt kirjutanud Mõttesahvris.)

Aga ka sedalaadi "vastikud oponendid" on sageli tahtmatult väärtuslikeks õpetajateks. Nimelt sunnivad nad "ebaõiglaselt" koheldut kasulikule enesereflektsioonile - kui miski kuuldud siiras sõnumis oli adressaadile sügavalt vastukarva, siis osutab see sageli ka mõnele lihvimist ootavale nukile "kannatanu" enda isiksuses. Nii on kahtlemata minuski peidus haavatavus, ebakindlus ja alaväärsustunne, mida loo algul kirjeldatud vahejuhtum "osatas".

Ajakirjanduslik dialektika

Avasin täna Eesti juhtivate päevalehtede veebiversioonid, et viia end kurssi meie vabariigi parimate välisajakirjanike seisukohtadega homsete USA presidendivalimiste künnisel. Ja olidki kõik väljaanded oma lugejaskonnale kenad ülevaated serveerinud. Esmalt tutvusin Heiki Suurkase artikliga Eesti Päevalehes:

Obama võit paistab juba ette selge

Seepeale valimisteema vastu suurema huvi minetanuna vaatasin siiski inertsist põgusalt ka Õhtulehe veebi. Ja pidin kreepsu saama, sest seal laiutas Tõnis Erilaiu artikkel:

McCain peal, Obama all?

Kumb siis võidab? See peaks selgeks saama loodetavasti hiljemalt täna lõunaks. Vaatamata ÕL pessimismile näitavad kõik tõsiseltvõetavad küsitlused siiski Obama jätkuvat selget ülekaalu, mis ulatub kuni 13 protsendipunktini. Loodetavasti vormistub see ka kindlaks võiduks, ilma et tarvis läheks häälte ülelugemist, kohtulahinguid ega muud jama, mida meil tuli üle elada 8 aastat tagasi valimisi jälgides.

Ülaltoodud pildike pärineb aga lõbusalt veebilehelt: Photoshopped McCain Zombie Images.