Juhtivad tähetargad USA valimistest

Täna uudisteportaalides juhusurfates hakkas mulle silma põnev pealkiri:

Astroloogid ennustavad Obama võitu.

Loost selgub, et juhtivad India astroloogid on oma tähekaartidest välja lugenud, et teisipäevased USA presidendivalimised võidab tõenäoliselt Barack Obama. Selle seisukoha otsustavaks kinnituseks sõnas astroloog Bejan Daruwalla: «Obama on päikesemärgilt Lõvi. Ta on sajaprotsendiline Lõvi. Lõvid ei ole ainult sündinud juhid, vaid neil on ka väga palju isiklikku sarmi.» Tegu saab nähtavasti olema astroloogia hämmastava triumfiga, kuna ka kõik viimased arvamusküsitlused on näidanud Obama selget eduseisu. Nii võib olla peaaegu kindel tähetarkade ennustuse paikapidavuses, mis tõestab veenvalt, et astroloogia on tõsiseltvõeav teadus.

Samas juhtub vahel harva eksitusi ka parimatel spetsialistidel. Seda kinnitavad samade kuulsate India astroloogide ennustused eelmiste USA presidendivalimiste eel, mil nad kõik kindlalt John Kerry võitu prognoosisid. Vaid üks tagasihoidlikum mainis, et kui Bush mingi ime läbi võitjaks tuleb, siis oma ametiaja lõpuni ta küll vastu ei pea. Huvitav on siinkohal märkida, et ennustuse avaldamise hetkel juhtis enamiku arvamusküsitluste põhjal Kerry.

Kaks kohtumist Tartu polaaröös

Käisin täna linna peal asju ajamas. Ilm oli lauspilves, rõske, sünge ja uduvihmane ning linngi oli justkui tardumusse vajunud. Sorgus hakid kössitasid mornilt raagus puuokstel, vaadeldes all sagivaid inimesi, kes kulgesid kivistunud pilgul enda ette vaadates, vihmavarjud või kapuutsid kaelatilkuvat vett tõrjumas. Siiski pakkus linn ka paari huvitavat pildikest.

Ülejõe Konsumi juurest ülikooli majandusmaja poole suundudes nägin enda ees kulgemas hämmingut tekitavat kuju. See oli keskealine mees, kelle jalad lõppesid kohe põlvede alt. Aga loogilise ratastoolis veeremise asemel roomas ta aeglaselt mööda kõnniteed, toetudes maha spetsiaalsetesse kätistesse kängitsetud labakäte ja põlvedega. Ebamugavustundega nägin, et mehele kõndisid vastu kaks lõbusalt jutlevat noorukit. Üks neist vallandas vastutulijat eestpoolt märgates rämeda naerulagina. Jalutu mees vedas seepeale näole kibeda irve. Poiste lõbusus asendus kohmetusega, kui nad märkasid arvatava joodiku puuduvaid jalgu.

Teine kohtumine oli hoopis teistsugune. Küüni tänavat mööda kodu poole astudes kuulsin läbi vihmasaju kummalisi kõrisevaid rütme ja võõrapärast lauluviisi. Tükk aega ei saanud ma aru, kust need helid pärinevad. Siis aga märkasin täiesti tavaliselt rõivastatud noormeest kapuutsiga jopes. Ta kulges reipal sammul minu poole, käte vahel raputades mingit eksootilist kõristit ja õrnal häälel lauldes kütkestavat viisijuppi tuttavlike sõnadega:

Hare Krišna, hare Krišna,
Krišna, Krišna, hare, hare,
hare Rama, hare Rama,
Rama, Rama hare, hare.

Pööramata suuremat tähelepanu möödujate pikkadele pilkudele, jätkas krišnaiit teed. Sama tegin minagi, saatjaks usumehe kaugenev lauluviis.

Balti jaama turg

Tallinnas Balti jaama kõrval asuv pikk, kitsas ja sopiline turg on mulle Tallinnas-käikudega lahutamatult seostunud juba alates varajasest lapsepõlvest. Jaamaturg oli ikka kohaks, kus tegime isaga tädi külastamast naastes viimase vahepeatuse enne Viljandi-rongile suundumist. Tavaliselt sai sealt ostetud odavaid ja maitsvaid puuvilju, aga sageli muudki head-paremat. Kaubavalik oli jaamaturul igatahes lõputu, pakkudes rikkalikult põnevaid ning sageli lausa jahmatavalt soodsaid leide Ukraina kommidest seninägemata telekamängu kassetini. Ka hiljem täiskasvanuna pealinna sattudes olen sellelt turult võimaluse korral ikka läbi astunud, pigem vist isegi mõnusa nostalgia kui konkreetse ostuplaani ajel.

Ainulaadse ebasümmeetrilise põhiplaaniga ja kahelt poolt vanade avarate müügisaalidega palistatud turg meenutab miljöölt Potteri-lugudest tuntud Diagoni põiktänavat, olles oma põneva ja kohati veidi hirmutavagi keskkonnaga laste jaoks ehtne muinasjutumaa. Aga turgu hindavad kõrgelt ka nende ehedust glamuurile ja mugavusele eelistavad vanemad, kes siit sageli näiteks odavat riidekraami või kodumaiseid köögivilju ostavad. Tõsi, turul varitseb ka mõningane oht tüssata saada ja mõne müüja puhul on asjakohane tubli tingimine, aga see käibki ju ühe õige turukogemuse juurde!

Omaette väärtuseks olid ja on selle pisut räämas, kuid elust pulbitseva kauplemiskoha puhul ka omakasvatatud või metsast nopitud loodusande pakkuvad lahked pensionärid, kellel igale huvilisele mõni sõbralik sõna kosta. Jaamaturg kujutab endast ehtsat rahvaste paabelit ja loomuliku integratsiooni katelt, kus päevast päeva toimetavad kõrvuti eestlane, venelane, armeenlane, grusiin ja teised toredad inimesed.

Kõik see on aga määratud varsti ajalooks saama, kuna kinnisvaraarendajad on magusa maatüki otsustavalt sihikule võtnud. Linnalt soodsaid signaale saanuna on nad välja tulnud jaamaturu asemele kerkiva uue glamuurse ärikvartali esialgsete kavanditega. Ilmselt on vaid aja küsimus, mil anakronistlik ja euronõudeid eirav jaamaturg otsustavalt ajaloo prügikasti pühitakse, et teha plats vabaks progressile peeni butiike, luundže ja büroosid mahutavate modernsete klaastahukate näol. See sünnib mõistagi vaid kohalike ärimeeste ja Keskerakonna poliitikute ühisest suurest missioonitundest, aitamaks Tallinnal muutuda euroopalikumaks ja väärikamaks pealinnaks!

Arendajate üllatest plaanidest saab huviline täpsemalt lugeda siit ja siit.

Aga leidub ka tagurlikku elementi, keda esindavad näiteks Iir Hermeliin oma värske artikliga, samuti mõnevõrra varasem Piret Tali mõtteavaldus ning kaasblogijate PilleRiini ja Larko nördinud seisukohavõtud.

Ühe Tallinna linnaisa jutu põhjal võib samas loota, et turule antakse veel pisut armuaega - loe siit.

Aga ega meil kokkuvõttes vist siiski progressist, globaliseerumisest, steriliseerumisest ja muudest modernsetest nähtustest pääsu ei ole. Või on?

Hakatus

Ühtaegu paari hea sõbra-tuttava survel ja iseenda tahtel saab täna alguse minu kolmas blogi - Vaimuveski. Esmalt tekib imekombel siia sattunud lugejal kahtlemata küsimus, kust pärineb taoline kentsakas bloginimi. Eks ma siis püüan veidi selgitada.

Vaimu all olen kõigi lugupeetud skeptikute rahustuseks silmas pidanud teadvusega seotud ajuprotsesse - mõttetegevust. Tuuleveski püüab aga oma tiivalabadega õhuvoole, mis on osaks ülemaailmsest atmosfääri tsirkulatsioonist. Metafoorina võiks see tähistada kes-teab-kust pärit impulsse, vaatenurki ja mõttemalle, mis annavad hoo ning suuna konkreetsele mõttetegevusele. Väikesed hallid rakukesed toimivad veskikividena, mis asuvad jahvatama siit ja sealt kokku kogutud infoivakesi. Sealjuures sõltub nii mõndagi ka veski konstruktsioonist, hooldusest, veskikivi omadustest ja muudest asjaoludest, mis ühe veski eriliseks ja hästi toimivaks muudavad. Jahu kvaliteet sõltub aga ka sisendi - jahvatatava vilja kvaliteedist. Sõklaline ja niiskunud tooraine ei võimalda saada korralikku jahu. Nii on ka igapäevaselt eksitavat, aegunud või tühist infot tarbides sisuliselt võimatu jõuda läbinägelike ja tuumakate mõttearendusteni.

"Vaimuveski möldriks" sobiks seega ükskõik milline agar veebisurfar või lihtsalt ilmaasjade üle mõtiskleda armastav persoon. Mõlemad omadused on esindatud ka siinkirjutaja isikus. Nii peaks Vaimuveskist idee poolest kujunema koht, kus üritan isikliku aju "veskikivide" vahel küpsetuskõlblikuks jahvatada (mõttekaks mõelda) igapäevaselt esile kerkivaid aktuaalseid päevateemasid, kentsakaid uudiseid, pisikesi põnevaid uitmõtteid ja muid vaimu-ivakesi, mida siit-sealt üles õnnestub noppida. Erinevalt mu teistest, suhteliselt lihvitud "kvaliteet-blogidest" (mille täiendamine on samas kole aega- ja vaevanõudev) peaks Vaimuveski kujunema minu "argipäeva-blogiks". Siin ei pööra ma erilist rõhku põhjalikele infootsingutele, teksti viimistletusele ega illustreerimisele. Olulisem on hetke jäädvustamine, mõttel sabast haaramine, värske avastuse jagamine. Aga mis ma ikka pikalt heietan, eks vaadakem koos, mis sellest asjast välja tuleb!