Avameelsusest

Tekkis uitmõte:

Mis saaks siis, kui kõik inimesed muutuksid ühtäkki (näiteks Maa sisenemise tõttu mingisse psüühikat mõjutavasse kosmilisse kiirgusvöösse) üksteise suhtes täiesti avameelseteks?

Ma ei pea siin silmas vastastikusel kokkuleppel toimuvaid rollimänge, vms. Lihtsalt edastatakse kristalse avameelsusega üksteisele oma tundeid, kui need mingis situatsioonis ilmnevad - kõrvaldatud saavad kõik sotsiaalsest kaalutlemisest, alaväärsuskompleksist, enesesalgamisest, omakasupüüdlikkusest jm asjaoludest tulenevad pidurid. Enam ei valetataks ega salataks/maskeeritaks tõelisi tundeid. Kas maailm langeks seeläbi kaosesse või muutuks hoopiski paremaks paigaks?

Mulle tundub, et enamik inimesi kannatab tarbetu ja siiraid, ehedaid suhteid pärssiva "avameelsuskompleksi" käes. Kas pelgame, et liigne avalus võib meile kuidagi kätte maksta, jätta meist mulje kui ullikestest või pakkuda pahasoovlikele ainest meie ründamiseks? Või on mittesiirus teatud situatsioonides lihtsalt täiesti möödapääsmatu, et eluga kenasti toime tulla, üldist hüve maksimeerida? Kui jah, siis kust peaks jooksma mõistlik piir avameelsuse ja ebasiiruse vahel? (Ma ei pea siinkohal silmas ekstreemseid situatsioone, vaid igapäevast suhtlemist sõprade, sugulaste jt lähikondsetega.)

Mida arvate, head lugejad?

Veebiäri

Tegin täna esimest korda tõsisemat tutvust veebiäri maailmaga, osaledes tehnikakaupade ostu-müüki vahendaval ja nende kohta infot pakkuval veebilehel foorum.hinnavaatlus.ee asetleidnud oksjonil. Müügiks pakuti kompaktkaamerat Canon Powershot G9. Müüja Tanel oli OSTA KOHE hinnaks määranud 4500 kr, millele foorumilehel pakkumised vargsi lähemale tüürisid. Uurisin selle kaamera kohta mitmeteid prominentsetseid ingliskeelseid arvustusi, mis kui ühest suust kinnitasid, et tegu on väga edulise ja kõrgkvaliteetse kompaktkaameraga. Ka pikaajalisemate kasutajate kommentaarid nii kaamera kasutusmugavuse, lisafunktsioonide, töökindluse kui fotode kvaliteedi osas olid valdavalt ülivõrretes. Minu jaoks sai kaalukaks asjaoluks ka G9 väidetavalt oivaline makrofoto funktsioon (fookuskaugus kuni 1 cm) ja 12,1 megapikslit, mis jätavad rohkesti ruumi kadreerimiseks ning toovad modelli täies ilus esile. Veidi võiks ju kurta 6X optilise suumi üle, aga ajab seegi asja ära päris kenasti. Pealegi olla kaamerale saadaval lisalääts, mis aitavat suumi kahekordseks kasvatada. Et G9 poehind jääb Hinnavaatluse andmetel 5900 ja 7900 krooni vahele ning maaletooja Overall pakub seda lausa 8200 krooni eest, tundus asi huvipakkuv, kuna tegemist pidi olema sisuliselt uue kaameraga (tehtud vaid paarkümmend klõpsu).

Seega sisenesingi nädalapäevad tagasi oksjonile, kus kaamera hetkehind oli 3200 kr. Eeldasin märgatavat tõusu ja lajatasin seega omalt poolt kohe 300 kr otsa. et konkurente veidi ehmatada. Järgnes mõõduka aktiivsusega pakkumine 4...5 isiku osalusel, mille käigus kaamera hind tõusis eilseks üle 4000 krooni, lähenedes jõudsalt OSTA KOHE hinnale. Paarkümmend minutit enne oksjoniaja lõppu (kell 15) tegi üks kodanik pakkumise 4400 kroonile, mispeale otsustasin loobuda 50 kr kaupa panustamisest, kaardid lauale lüüa ja OSTA KOHE hinna välja pakkuda. Tegin seda üliõigel ajal, sest just samal hetkel oli müüja heisanud ka sõnumi, et vaid imevähe on OSTA KOHE hinnast puudu - kes selle esimesena välja pakub, see ka kaamera endale saab. Kohe järgmisel minutil tuligi teine 4500 kr pkkumine, kusjuures toonituse saatel, et täna saaks käest-kätte diili ära teha. Ma pakkusin seepeale kohese pangaülekande võimalust, millega müüja privaatvestluses ka nõusse jäi. Tegingi ülekande ära, mispeale müüja foorumiteema lukku pani. Vahepeal oli seal fotoka hinnapakkumine sujuvalt kerkinud 4800 kroonini, kuna trobikond ostuhuvilisi oli õige hetke maha maganud. Õnneks jäi Tanel kindlameelseks ja loobus suurema profiidi jahtimisest. Seega võingi nüüd Tallinnasse oma uuele kaamerale järele minna.

Tegu oli minu jaoks huvitava ja esmakordse kogemusega sünkroonsest veebiärist, mille kaudu sain aimu, kui pinev võib olla ärimehe igapäevaelu. Kahtlemata sõltuvad ka suurusjärkudes priskemad tehingud sageli täpsest ajastusest, nutikusest ja otsustusjulgusest. Oksjoni lõppjärgus sain igatahes tubli adrenaliinisööstu osaliseks, olles soodsa lahenduse selgudes siiralt õnnelik ja endaga rahul. Mitte et ma kavatseksingi nüüd seepeale ärikaks hakata. :)

Presidendile kinga!

Vanarahvas leiab, et enesekiitus minevat haisema. Kuid sellegipoolest ei saa ma jätta kelkimata oma prohvetivõimetega, mis puudutab veebimaailmas toimuvat.

Teatavasti leidis mõni päev tagasi USA president George W. Bushi lahkumisvisiidil Iraaki aset pentsik intsident, kus pressikonverentsil viskas kohalik ajakirjanik Muntazer al-Zaidi presidenti oma mõlema kingaga. Sportlik Bush ilmutas märkimisväärset reaktsioonikiirust ja nõtkust, põigeldes osavalt kõrvale otse tema näo suunas tuhisenud jalavarju eest, juba mõni sekund hiljem lõbusalt irvitades, sellal kui turvamehed kurikaela kohal külakuhja moodustasid. Kohe tõttasid optimistid kilkama, et juhtunu on märk demokraatia ja arvamusvabaduse arengust Iraagis. Tõsi, hiljem selgus siiski, et islamimaailmas rängimaks põlguse avalduseks loetava teo sooritanud žurnalisti ähvardab selle eest kuni paarikümneaastane vangistus, ja igaks juhuks oli mees otsemaid pärast vahistamist poolsurnuks pekstud. Nii Iraagi kui USA võimud peaksid minu meelest nüüd hingevärinal pöialt pidama, et mees peagi kosuks, muidu on radikaalsetel islamistidel olemas jälle üks märter, kelle eest asuda kätte tasuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt, kohe kui kingakaadreid uudistes näidati, edastasin sõber webxanile MSNi kaudu ennustuse, et õige pea ilmub veebiavarustesse mõni fläšš-mäng, kus arvutikasutajad üle maailma saavad harjutada Bushi kingaga tabamist. Ning ei tulnudki kaua oodata, kui portaali Forte ilmus uudis: Viska USA presidenti kingaga. Siinne illustratsioon on pärit sellest mängust.

Eliidi jutud

REIN KILK: A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.
KALEV KANGUR: Ma pean, ma pean mõtlema, ma lihtsalt pean…
REIN KILK: Sest minu eesmärk on ju, vaata, siin on sihuke lugu, eks ole, praegu nüüd on kõik on asi aetud nagu üles, eks ju, et nii…Siin on see, (kopsimine) kõik olen uuesti saand kokku Estri ja Villemiga, eks ole. Ee, Estrikene on väga murelik, Villem on väga murelik. Ma tahaks, kõik, eks ole, nii et oleks, tõesti, ma saan nendest aru, teeks sihukse pulli…Ummiga olen rääkinud, eks ole. See mis Urmasega, seda ma ei taha teada, eks ole. Ma ütlen, mida vähem neist asjadest ma tean ja ma loodan, et ka tema minu asjadest ei tea midagi, see võiks jääda nagu…
KALEV KANGUR: Jah
REIN KILK: …saad aru. Saad aru, mida, mida igaks juhuks, eks ole…
KALEV KANGUR: Jaa-jaa
REIN KILK: Paljugi mis. Ehkki, ehkki nagu ma aru saan, praegu see kõik käib riigi huvides ja valitseva, kehtiva korra…
KALEV KANGUR: Jah. (Naeravad)
REIN KILK: …ja seadusandluse raamides ja …
KALEV KANGUR: Jah
REIN KILK: …ja selleks, et ei oleks, siin Eesti riigis oleks, kõik oleks rahu ja, ja…
KALEV KANGUR: Juriidiliselt on kõik korrektne.

***

KALEV KANGUR: Jah, jah, et ma küll, ma küll arvan juba, noh et, kui ma, kus ma nagu mõtlen selle oma süsteemi järgi, et noh, et-et võimalikult vaikne ja nii edasi, et noh, et ma ise arvan, et me jagame ta kaheks või kolmeks tükiks, eks ju niimoodi…
REIN KILK: Nii…Jah…
KALEV KANGUR: …sellepärast, et vaatan, no, ütleme, paar-kolm väiksemat ei torka nii silma kui üks suur, eks ole.
REIN KILK: Mh-mh.
KALEV KANGUR: Ma ar…ma arvan, ma arvan nii, noh, et-et-et noh, mis e…mis ei …mis ei vähenda…suurust, aga…
REIN KILK: Just, jah, just. Ei, seda võiks teha, jah.
KALEV KANGUR: …aga…sest…sest…sest et mina ütlen seda, et …ma ütlen, see asi peaks…..

***

REIN KILK: Jah, jah.
KALEV KANGUR: Sellepärast, et …….
REIN KILK: Kes on ü-ülimalt konfidentsiaalne, kes teeks….
KALEV KANGUR: Jah, jah, jah.
REIN KILK: Palun, ……….ja tehke mul see asi….
KALEV KANGUR: Jah,…

***

REIN KILK: Aga et, ee, et need tõesti oleksid tehtud ka, eks ju.
KALEV KANGUR: Ei noh…Jah, ei, no…….ütleme…
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: Jaa, ei, see, see on, see on ka keiss, et noh, ma pean ise olema, noh, nagu veendunud, et ma ei, ma ei saa seda lubada, et ma ütlen sulle, et noh, vaata, et nigu toredad poisi, et ma nagu natuke tunnen ka ja…
REIN KILK: Jaa, just, jah, just.
KALEV KANGUR: ……….sellepärast, noh, jah, eks ola…
REIN KILK: Jah, täpselt nii, et olid ka, aga kurat, ei, noh, et ikka…

***


REIN KILK: ……………firmade, mingi firmade värgi ka?
KALEV KANGUR: No, ma, ma, ma, ma, ma….
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: ……katsun teha…..
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: ….mis, mis võimalik, et ma, ma ei saa seda lubada, et jah, ma kindlasti…
REIN KILK: Jah, jah.
KALEV KANGUR: …….leian, eks ju, sellepärast, et, hee, (muheleb) ütleme, et kõik on ebameeldivalt, ütleme puudutatud…
REIN KILK: Jaa-jaa.
KALEV KANGUR: ….kõik sellest.
REIN KILK: Ei, no aga kui raha teeb õigust nagu…
KALEV KANGUR: Ei, see…….
REIN KILK: …vanad roomlased, see, see, see, noh…
KALEV KANGUR: ………..jah.

***

KALEV KANGUR: Ei, ei…
REIN KILK: …kuradi, suure tüki ja siis…
KALEV KANGUR: Tekib, tekib.
REIN KILK: Tekib vä?

***

REIN KILK: Mh-mh. Palju sa praegu hinnataks selle maa, selle ruutmeetri hind?
KALEV KANGUR: Ee, prr…

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=59404

Rambo IV

Alustuseks pean ausalt üles tunnistama, et esimesed 3 Rambo-filmi on minust vaatamata. Ega ole ma end seetõttu tundnud ka millestki olulisest ilmajäänuna. Aga tänavu valminud neljanda (ja Sylvester Stallone'i sõnul viimase) filmi laenutasin Videoplanetist, kuna olin lugenud selle kohta küllaltki kiitvaid arvustusi ja veidi kursis ka loo sisuks oleva Birma olukorraga.

Selles Indo-Hiina poolsaare siseosas asuvas riigis, ametliku nimega Myanmar, püsib juba paarkümmend aastat võimul sõjaväehunta, mis on kogunud kurikuulsust teisitimõtlejate vangistamise ja hukkamise, rahvus- ja kultuurivähemuste tagakiusamise ning narkootikumide ja rubiinide salakaubanduse mahitamisega. Hiljaaegu tõusis Birma avalikkuse huviorbiiti seoses hukutava taifuuniga (valitsus takistas igati rahvusvahelise abi saabumist) ja munkade rahumeelse ülestõusuga (mis veriselt maha suruti). Birma olukord on südamel ka märulifilmide maestro Sylvester Stallone'il, kes otsustas sealsetele probleemidele rahvusvahelise tähelepanu tõmbamiseks üle paarikümne aasta taas John Ramboks kehastuda.

Filmi süžee on küllaltki lihtne. Läbivalt näidatakse meile ühe Birma sõjaväediviisi poolt vähemusrahvuse kareenide kallal toimetatavaid jõhkrusi. Sealjuures ei ole filmitegijad olnud kitsid võikate detailide kujutamisel, häälestamaks vaatajat pahade tegevust jõuliselt hukka mõistma, et valmistada ette pinnast Rambo resoluutsele tegevusele. Lugematute tapluste veteran, USA eriväelane John Rambo elab tagasitõmbunult ühes Tai külas, kus teenib elatist madude püügiga. Ühel päeval saabuvad tema juurde jänkidest misjonärid, kes soovivad rentida tema väikest jõelaeva, sõitmaks ülesjõge Birmasse, et viia viletsuses viibivatele kareeni külaelanikele ravimeid ja piibleid. Pärast pikka keelitamist kauni ja meelekindla naismisjonäri poolt jääb Rambo viimaks nõusse ja asutakse teele. Birmasse jõudes ründavad laeva kohalikud piraadid, kelle Rambo oma kristlastest reisikaaslaste õuduseks tapma on sunnitud. Kui nad vaid aimanuks, mis neid hiljem ees ootab!

Ikka veel üpris šokeeritud misjonärid soovitud kohas maha pandud, sõidab Rambo oma alusel tagasi, koristades teel tapluse jäljed. Peagi aga pööratakse tema elu taas peapeale, kui abipalvega saabub tema juurde kohaliku misjonikontori ülem. Selgub, et Birmasse suundunud misjonärid on jäänud kadunuks ja kuulu järgi ühe eriti jõhkra valitsusvägede üksuse kätte vangi langenud. Rambo ülesandeks saab väikese sõjaväe eriüksuse toimetamine sündmuskohale, kus on kavas korraldada operatsioon vangide vabastamiseks. Tõsi, meie oleme sündmuste käigu osas informeeritumad kui Rambo ja tema palkajad. Nimelt esitati külas toimunu meile küllaltki detailsel ja võikal viisil. Igatahes leiavad eriväelased sealt eest masendava olukorra, mis ei julgusta neid operatsiooniga jätkama. Aga talle omasel viisil suudab Rambo sõdalased ümber veenda. Järgnev väga karm sündmustik saab kahtlemata kuuluma sõjamärulite klassikasse, kuid seda ma enam ümber jutustama ei hakkaks.

Rambo IV on äärmiselt verine, püssirohutossune ja tõetruult võikusi serveeriv linateos, mis mõjub küllaltki läbiraputavana. Teatud mõttes võiks nähtavat pidada ka vägivalla eetiliseks õigustuseks - filmis vastandatakse lahingumöllus kalgistunud vana sõdalast Rambot idealistlikele, vägivalda kartvatele ja põlgavatele misjonäridele. Kusjuures Rambo karm tõde jääb filmis peale. Kinoloo autorid sugereerivad meile, et teatud olukordades ei ole headusest ja "pehmest lähenemisest" kasu - pahadele tuleb relva toel vastu astuda ja helgema tuleviku nimel ka ohvreid tuua. Eks sedalaadi ideoloogia ole mõistagi väga teretulnud ka USA-s, mille rahvas on sunnitud juba aastaid kinni maksma ülikallist sõjategevust Afganistanis ja Iraagis ning igal nädalal matma tinakirstudes koju naasvaid sõdureid.

Birmas seevastu olla Rambo IV ametlik levitamine ootuspäraselt ära keelatud. Kummati levivat film hoogsalt põranda all. Tahaks loota, et John Rambo aitab oma kindlameelse tegevusega inspireerida ka tavalisi birmalasi repressiivsele võimule vastu astuma.

Stiihia tajumisest

Üleeilne suur lumetorm mattis Eesti vägevate hangede alla ja raputas inimesed välja harjumuspärasest igavast elurütmist. See sündmus pakub kõneainet veel tükiks ajaks ja jääb ilmselt rahva mällu "Novembritormi" vm nime all. Tore oli samas tormi ajal jälgida veebiportaalides vallandunud spontaanseid reportaaže ja muljetusi Eesti eri nurkadest. Erilises olukorras näikse inimeste mõttemaailm saavat paraja müksu, nii et hüljatakse tavapärane kommenteerija-hoiak ja tekstid muutuvad siiramaks & spontaansemaks. Tormi-kommentaare võiks laias laastus jagada järgnevalt:

Põnevil ja vaimustunud: siiras rõõm järsku saabunud eheda talveilma üle, looduse stiihia nautimine (sageli spetsiaalselt välja kaifima minnes) - sedalaadi kommentaaridele anti lugejate poolt reeglina positiivseid hindeid.

Neutraalsed-kirjeldavad: tutvustavad kohalikke ilma-olusid või siis kogetud autoteede olukorda ja kaasinimeste käitumist.

Murelikud või küsivad: soovivad isiklikel põhjustel teada näiteks mingi tee läbitavust, ühistranspordi sõiduaegu, või siis avaldavad muret ühistranspordiga teel oleva lähedase käekäigu pärast.

Optimistlik-altruistlikud: kirjeldavad, kuidas aitasid tormis kaasinimesi, või väljendavad muul moel inimlikke tundeid - sedalaadi kommentaarid koguvad lugejailt enamasti kõrgeimad hinded.

Humoristlikud: olukorrale keeratakse mõnuga vinti peale, mugandatakse anekdoote või pakutakse muidu toredaid ütlemisi - ka populaarne kommentaaride liik.

Kriitilis-negativistlikud: olukorda kirjeldatakse kriitiliselt, avaldades pahameelt näiteks transporditeenistuse, ametivõimude, teedevalitsuse või mõne muu instantsi suhtes, keda olukorras süüdlasena tajutakse. Tüüpiline on näiteks kohaliku omavalitsuse kirumine teedepuhastuse viletsa korraldamise eest.

Pragmaatilis-objektiivsed: oponeerivad sageli eelmistele, mööndes, et inimene ikka loodusjõudude vastu ei saa ja targem oleks antud olukorras lihtsalt koju jääda.

Praktilis-hoolitsevad: jagavad kaaslugejatele varmalt kõikvõimalikku infot, mis on pikitud soovituste ja hoiatustega.

Tegelikult võiks erinevaid "kriisikommentaatorite" tüüpe hea tahtmise korral veelgi eristada. See teema on minu jaoks väga huvitav, sest tundub, et taolised olukorrad toovad välja inimeste eheda loomuse. Õigupoolest annaks siit lausa põneva psühholoogilise uurimuse välja arendada, kui keegi viitsiks selle ette võtta.

Maailma vanast ja uuest loost

Mitu nädalat tagasi olin bukkmarkinud Jacob von Uexkülli pika ja sisuka artikli Maailm vajab uut lugu. Vahepeal on meediast tulvanud üha uusi sõnumeid, et "vana lugu" hakkab end ammendama. USA suured autotootjad on pankroti veerel ja nuruvad valitsuselt toetust. Meie oma rahvuslikku lennukompaniid ähvardab pankrot. Majanduskasv on muutunud languseks mitte vaid Eestis, aga ka näiteks Saksamaal. Töötute arv kasvab hirmutava kiirusega, kõikjal on teoksil koondamine ja tootmise kärpimine. George Soros (78) nendib, et tegu on tema eluaja suurima kriisiga, mis pole veel õieti pangandusest reaalmajandusse jõudnudki.

Õigupoolest saavad suured läbimurded toimuda vaid kriiside kaudu. Paremat, õiglasemat, loodusest ja inimestest hoolivat maailma ei ole ka võimalik rajada praegu valitsevale vulgaarmaterialistlikule filosoofiale ja turufundamentalistliku kapitalismi ideoloogiale. Vanad, jäigad ja tagurlikud struktuurid peavadki lagunema, et asemele saaks tekkida midagi uut ja arenenumat. Seega võiks praegusest Suurest Majanduskriisist rääkida ka kui suurest võimalusest maailma parandamiseks, tehtud vigade heastamiseks. Uexkülli viidatud Uue Loo visandamiseks ja jõustamiseks. Selle uue loo "seemned" on tänases ühiskonnas juba olemas.

Kiirusest

Üha enam võib viimastel aastatel kuulda järgmisi või neile sarnanevaid väljendeid:

- Kahjuks mul ei ole praegu üldse aega.
- Viimasel ajal on kogu aeg selline tempo peal!
- Praegu on mul jube kiired ajad, ehk kunagi edaspidi, kui veidi rahulikumaks läheb.
- Mul on hetkel kole kiire, räägime sellest uuesti mõni teine kord.

Õigupoolest olen ennastki tabanud sedalaadi lausungeid järjest rohkem kasutamast.

Teisal on teadlased välja selgitanud, et too pidev ahistav kiiruse-tunne, üha halastamatumalt tagantsundiv sisemine piits väljendub ka inimeste kulgemiskiiruse kasvus. Nagu ka juba mingis blogis olen maininud, kimavad kaasaegse suurlinna elanikud piki trotuaare keskmiselt paarkümmend % nobedamalt kui paarkümmend aastat varem. Kas moodsa progressi peamiseks väljundiks inimkäitumisele on tõesti tõik, et inimestel hakkab üha kiirem ja kiirem? (Millega kaasneb lisaks otsesele, pahatihti traagilise lõpuga kihutamisele ka üha sagedasem stress, läbipõlemissündroom, depressioon, suhete purunemine jms.) Kas sellist progressi me tahtsimegi? Millest tuleneb see hukutav kiiruse-sündroom? Ja mida tuleks ette võtta, et asju parandada?

Olemine hetkes

Tänaselt Spirituaalse Lektooriumi filmi- ja aruteluõhtult Tartus Küütri 14 seminariruumis jäi muuhulgas kõlama vaimse õpetaja Eckhart Tolle (pildil) idee, mille kohaselt elab inimene teadlikult olevikus vaid siis, kui ta kas:

• on leppinud sellega, mis parajasti on;
  
• naudib midagi;
• või on entusiastlik.
  

Mil määral viibime ühes neist vaimsetest seisunditest? Ja mis meid selles takistab? Kas ka mõni teine seisund on meile võrdväärselt hea / vajalik?

Kõik muud seisundid tähistavad Tolle jaoks elu hoovusest väljaastumist, oma EGO võrku takerdumist, mis takistab täisväärtuslikku eksistentsi ja põhjustab probleeme (sh stressi ja depressiooni).

Tolle põhipostulaadiks ongi käesolevale hetkele keskendumise olulisus - selle kunsti õppimine toob loomuldasa kaasa vaimse arengu, mis avaldub isiku elus positiivsete muutustena nii sisemiselt kui väliselt. Ei tasu blokeerida enda elu loomulikku (olevikus toimuvat) kulgu - näiteks mõtetega üha minevikus kaevates ja kõike varasema kogemuse mõõdupuuga kaaludes, või siis hoopis vegeteerides ebamääraste tuleviku-ulmade najal. Ainus, mis ON, ja omab seega tähtsust, on praegune hetk. Võimaldamaks puhast hetke-kogemust, tuleb kasuks õppida oma mõtlemist ohjama, selmet muutuda oma mõtete "pantvangiks", kes ei suudagi enam maailma tajuda vahetult & ehedal viisil , vaid näeb kõike vaid läbi enda MINA kootud mõttelooride (harjumuste, tõlgenduste, hoiakute, ootuste, hirmude jms).

See ei tähenda, nagu soovitaks Tolle kõigil eladagi muretu ühepäevaliblikana. Samas on oluline ka kaugeleulatuvamaid plaane seades teadvustada endale võimalikult tihti käesoleva hetke ning selle eheda kogemise tähtsust, olla kohal ja tegev selles sisemises ruumis, kus kõik sünnib. Nii oleme vaimselt ärksamad, intuitiivsemad, loovamad, inspireerivamad ja vabamad. Ka ei allu me teadlikult hetkes viibides nii kergesti asjade, infomüra, teiste arvamuste jm välise diktaadile, mis takistab meie ainulaadsel looval isikupäral avaldumast, muutes meid passiivseks mugandujaks, hädaldavaks märtriks või kibestunud "saatuse mängukanniks". Suutmatus elada täie teadlikkusega praeguses hetkes on põhjustanud enamiku moodsa ühiskonna (ja selles elavate inimeste) hädadest. Muutus välismaailmas saab aga toimuda vaid sisemaailma uuendamise kaudu.

See oli siis enamvähem essents, mille tänasest üritusest välja sõõrutasin. Jään huviga ootama ka vahvate kaaskommentaatorite seisukohti, olgu siis kaasakiitvaid, õpetlikke või taunivaid.

Uuest toiduseadusest

Meie Vabariigi Valitsus sm Ansipi targal juhtimisel on hakkama saanud järjekordse suursaavutusega teel Eesti viimiseks Euroopa 5 jõukaima ja progressiivseima riigi sekka. Nimelt on läbi surutud uus Toiduseadus, millega sisuliselt keelustati turgudel kodus valmistatud toidu (hapukapsad, -kurgid, moosid jms) müük. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit.

Küll aga äratavad hämmastust loo all olevad kommentaarid, eriti aga noile teiste lugejate poolt antud hinded. Ilmneb, et lausa üle 99% hindanutest ei ole hämmastaval kombel üldse mõistnud meie tarkade valitsejate ettenägelikku ja hoolitsevat sammu rahva kaitsmiseks kahjulike bakterite eest. Matsid jäävad matsideks!

Müstiline test

Esmalt vaadake seda lehte (esimese postituse ülemist osa) - mida pakkusite?

Kommentaar on allpool. ;)

Sattusin selle testikese otsa täiesti kogemata, igasuguse eelarvamuseta. Et mul on nüüd laiekraan-kuvar, siis paistis postitusest esmalt kätte vaid ülesande osa. Püüdsin siis midagi mõelda, ja paari sekundi pärast otsekui visati ette sõnapaar punane kirves. Kui seejärel alumist teksti ja kommentaare lugesin, siis selgus, et minu pakutu oligi olnud oodatavaks "puändiks", kusjuures alguses oli loo pealkiri sisaldanud ka reetlikku vihjet mõrvale. Kommentaatorid olid pakkunud põhiliselt kirvest ja haamrit. Päris huvitav!

Tarkusest ja lollusest

Käesolevat juttu inspireeris mind kirja panema tänane küllaltki ägedaloomuliseks kujunenud MSNi-dispuut, mille käigus vestluskaaslane püüdis mulle jõuliselt sugereerida, et olen omadega nii valel teel, kui vähegi olla annab. Seejärel nördis ta aga siiralt, kui ma teatasin, et mind selline põhjendamatult negatiivne ja ühekülgne hoiak häirib.

Alustuseks olgu kohe ausalt üles tunnistatud, et mina olengi loll. Küllaltki palju lugenud, natuke kogenud ka, aga ikka loll mis loll - isik, kes ei tea ilmaasjust tuhkagi. Kahtlemata on mul omad hetkearusaamad ja ka mõned pisut tugevamad, aastatega paikaloksunud tõekspidamised (mitte et noodki veel edasise elu vältel kapitaalselt muutuda ei võiks). Aga valdavalt on siiski tegu väga ebatäiuslike, vastuoluliste ja halvasti põhjendatud seisukohtadega.

Minu lolluses on süüdi peamiselt:

1) senise elu vältel ammutatud adekvaatse info ebapiisav hulk;
2) vähene suutlikkus teha saadud info põhjal õigeid järeldusi/üldistusi.

Aga siiski, kogu see kõhnuke "vaimne pagas", mis mul praegu on, vastab mu senisele elukogemusele ja vahendatud viisil kogutud teadmistele, mille olen lasknud läbi oma isikliku teadvuse filtri. Valdavalt ei ole ma oma seisukohti võtnud "lambist", vaid igaühel on oma saamislugu, sageli üpris keerukaski. Kahtlemata võib oponent mu seisukohad hõlpsasti "potist alla lasta", kuna ma ei oma tõepoolest võrreldavat hulka praktilisi suhtluskogemusi ega omal nahal läbikogetud juhtumusi kui minust paarkümmend aastat vanemad sotsiaalselt aktiivsed isikud. Samas, kas see tähendab automaatselt, et minu seisukohad mistahes küsimuses on seetõttu "by default" alaväärtuslikumad ega vääri austust (põhjendatud argumenteerimist)?

Minu meelest ei tasuks alahinnata ka raamatutest jm kaudsetest allikatest pärit informatsiooni. Inimese eluea kasina kestvuse, materiaalsete võimaluste nappuse, isiksuse eripärast tulenevate piirangute ja muude asjaolude tõttu jääb vahetu kogemuse kaudu omandatud teadmiste hulk ja kvaliteet paratamatult tagasihoidlikuks. Eriti kui asi ei puuduta meie igapäevast tegevusala. Miks mitte kasutada siis moodsaid infohankimise võimalusi, et saada osa paljude kaasinimeste aastatepikkuste kogemuste "kontsentraatidest" meid huvitavatel aladel? Sellega ei kiida ma heaks passiivset eluhoiakut, nõustudes, et kaalukam on selline väide, mida toetab lisaks teoreetilisele pagasile ka väitja isiklik kogemus. Aga leian siiski, et tarkuse juurde viib mitmeid erinevaid teid.

Kahtlemata lisab kasvav elukogemus (eriti kui see leiab arukat reflekteerimist) inimesele üldises plaanis tarkust (inglise keeles: wisdom). Siin tuleb aga arvestada, et vahel võivad teatud spetsiifilised, "kallutatud" elukogemused hoopis takistada mõistmast mõnda asjaolu, mida kõrvalseisja "puhta lehena" (taolisest kogemusest mõjutamata) ehk hoopis selgemini suudab tajuda. Labase näitena võib paari konkreetse lätlasega ebameeldivaid kogemusi omav isik edaspidi elu lõpuni olla veendumusel, et lätlased on üks ebameeldiv rahvus. Seega, minu meelest ei anna kellegi üldises plaanis suurem elukogemus talle veel automaatset autoriteeti kõigis mõeldavates küsimustes. Ja isegi mitte kõigis ühe- või mõnekordse isikliku kogemusega kaetud küsimustes, mis vaatamata äärmisele kaalukusele tolle isiku jaoks moodustavad vaid tühise murdosa vastavate kogemuste üldhulgast maailmas. Erandiks on vaid valdkonnad, millega ollakse aastaid sihikindlalt ja pühendunult tegeletud, omades seetõttu laialdasi kogemusi ja sügavaid teadmisi.

Nii on käesoleva loo inspireerija minu jaoks ilmselge autoriteet näiteks teismeliste hingeelu, linnulaulude tundmise ja programmeerimiskeelte alal. Eriti kahe viimase osas olen kaheldamatu võhik ja tunnistan seda meelsasti, kippumata vaidlustesse. Samas, enamikus muudes küsimustes usun omavat temaga võrdväärset sõnaõigust. Seetõttu ei ole mind ka võimalik milleski ümber veenda pelgalt halvustades mõnda mu (Ülima Tõe kõrval kahtlemata tühist ja naeruväärset) seisukohta, midagi paremat - objektiivselt põhjendatumat - asemele pakkumata.

Kummati olen alati valmis enda tõekspidamisi revideerima piisava hulga veenvate argumentide ilmnemisel, näiteks siis, kui keegi suudab vestluses välja käia selgelt tugevama alternatiivi. Aga see eeldab minu jaoks siirast, empaatilist, üksteisest lugupidavat, võrdsetel alustel toimuvat diskussiooni. Sellist, kus mõlemad pooled on alustuseks valmis tunnistama oma lollust, olles teineteise suhtes ühtaegu nii õpilased kui õpetajad. Oponendi üleolev/halvustav hoiak tekitab seevastu trotsi, sundides dispuudi käigus alateadlikult veelgi enam klammerduma omaenda tõekspidamiste külge. (Sellest fenomenist olen veidi laiemalt kirjutanud Mõttesahvris.)

Aga ka sedalaadi "vastikud oponendid" on sageli tahtmatult väärtuslikeks õpetajateks. Nimelt sunnivad nad "ebaõiglaselt" koheldut kasulikule enesereflektsioonile - kui miski kuuldud siiras sõnumis oli adressaadile sügavalt vastukarva, siis osutab see sageli ka mõnele lihvimist ootavale nukile "kannatanu" enda isiksuses. Nii on kahtlemata minuski peidus haavatavus, ebakindlus ja alaväärsustunne, mida loo algul kirjeldatud vahejuhtum "osatas".

Ajakirjanduslik dialektika

Avasin täna Eesti juhtivate päevalehtede veebiversioonid, et viia end kurssi meie vabariigi parimate välisajakirjanike seisukohtadega homsete USA presidendivalimiste künnisel. Ja olidki kõik väljaanded oma lugejaskonnale kenad ülevaated serveerinud. Esmalt tutvusin Heiki Suurkase artikliga Eesti Päevalehes:

Obama võit paistab juba ette selge

Seepeale valimisteema vastu suurema huvi minetanuna vaatasin siiski inertsist põgusalt ka Õhtulehe veebi. Ja pidin kreepsu saama, sest seal laiutas Tõnis Erilaiu artikkel:

McCain peal, Obama all?

Kumb siis võidab? See peaks selgeks saama loodetavasti hiljemalt täna lõunaks. Vaatamata ÕL pessimismile näitavad kõik tõsiseltvõetavad küsitlused siiski Obama jätkuvat selget ülekaalu, mis ulatub kuni 13 protsendipunktini. Loodetavasti vormistub see ka kindlaks võiduks, ilma et tarvis läheks häälte ülelugemist, kohtulahinguid ega muud jama, mida meil tuli üle elada 8 aastat tagasi valimisi jälgides.

Ülaltoodud pildike pärineb aga lõbusalt veebilehelt: Photoshopped McCain Zombie Images.

Juhtivad tähetargad USA valimistest

Täna uudisteportaalides juhusurfates hakkas mulle silma põnev pealkiri:

Astroloogid ennustavad Obama võitu.

Loost selgub, et juhtivad India astroloogid on oma tähekaartidest välja lugenud, et teisipäevased USA presidendivalimised võidab tõenäoliselt Barack Obama. Selle seisukoha otsustavaks kinnituseks sõnas astroloog Bejan Daruwalla: «Obama on päikesemärgilt Lõvi. Ta on sajaprotsendiline Lõvi. Lõvid ei ole ainult sündinud juhid, vaid neil on ka väga palju isiklikku sarmi.» Tegu saab nähtavasti olema astroloogia hämmastava triumfiga, kuna ka kõik viimased arvamusküsitlused on näidanud Obama selget eduseisu. Nii võib olla peaaegu kindel tähetarkade ennustuse paikapidavuses, mis tõestab veenvalt, et astroloogia on tõsiseltvõeav teadus.

Samas juhtub vahel harva eksitusi ka parimatel spetsialistidel. Seda kinnitavad samade kuulsate India astroloogide ennustused eelmiste USA presidendivalimiste eel, mil nad kõik kindlalt John Kerry võitu prognoosisid. Vaid üks tagasihoidlikum mainis, et kui Bush mingi ime läbi võitjaks tuleb, siis oma ametiaja lõpuni ta küll vastu ei pea. Huvitav on siinkohal märkida, et ennustuse avaldamise hetkel juhtis enamiku arvamusküsitluste põhjal Kerry.

Kaks kohtumist Tartu polaaröös

Käisin täna linna peal asju ajamas. Ilm oli lauspilves, rõske, sünge ja uduvihmane ning linngi oli justkui tardumusse vajunud. Sorgus hakid kössitasid mornilt raagus puuokstel, vaadeldes all sagivaid inimesi, kes kulgesid kivistunud pilgul enda ette vaadates, vihmavarjud või kapuutsid kaelatilkuvat vett tõrjumas. Siiski pakkus linn ka paari huvitavat pildikest.

Ülejõe Konsumi juurest ülikooli majandusmaja poole suundudes nägin enda ees kulgemas hämmingut tekitavat kuju. See oli keskealine mees, kelle jalad lõppesid kohe põlvede alt. Aga loogilise ratastoolis veeremise asemel roomas ta aeglaselt mööda kõnniteed, toetudes maha spetsiaalsetesse kätistesse kängitsetud labakäte ja põlvedega. Ebamugavustundega nägin, et mehele kõndisid vastu kaks lõbusalt jutlevat noorukit. Üks neist vallandas vastutulijat eestpoolt märgates rämeda naerulagina. Jalutu mees vedas seepeale näole kibeda irve. Poiste lõbusus asendus kohmetusega, kui nad märkasid arvatava joodiku puuduvaid jalgu.

Teine kohtumine oli hoopis teistsugune. Küüni tänavat mööda kodu poole astudes kuulsin läbi vihmasaju kummalisi kõrisevaid rütme ja võõrapärast lauluviisi. Tükk aega ei saanud ma aru, kust need helid pärinevad. Siis aga märkasin täiesti tavaliselt rõivastatud noormeest kapuutsiga jopes. Ta kulges reipal sammul minu poole, käte vahel raputades mingit eksootilist kõristit ja õrnal häälel lauldes kütkestavat viisijuppi tuttavlike sõnadega:

Hare Krišna, hare Krišna,
Krišna, Krišna, hare, hare,
hare Rama, hare Rama,
Rama, Rama hare, hare.

Pööramata suuremat tähelepanu möödujate pikkadele pilkudele, jätkas krišnaiit teed. Sama tegin minagi, saatjaks usumehe kaugenev lauluviis.

Balti jaama turg

Tallinnas Balti jaama kõrval asuv pikk, kitsas ja sopiline turg on mulle Tallinnas-käikudega lahutamatult seostunud juba alates varajasest lapsepõlvest. Jaamaturg oli ikka kohaks, kus tegime isaga tädi külastamast naastes viimase vahepeatuse enne Viljandi-rongile suundumist. Tavaliselt sai sealt ostetud odavaid ja maitsvaid puuvilju, aga sageli muudki head-paremat. Kaubavalik oli jaamaturul igatahes lõputu, pakkudes rikkalikult põnevaid ning sageli lausa jahmatavalt soodsaid leide Ukraina kommidest seninägemata telekamängu kassetini. Ka hiljem täiskasvanuna pealinna sattudes olen sellelt turult võimaluse korral ikka läbi astunud, pigem vist isegi mõnusa nostalgia kui konkreetse ostuplaani ajel.

Ainulaadse ebasümmeetrilise põhiplaaniga ja kahelt poolt vanade avarate müügisaalidega palistatud turg meenutab miljöölt Potteri-lugudest tuntud Diagoni põiktänavat, olles oma põneva ja kohati veidi hirmutavagi keskkonnaga laste jaoks ehtne muinasjutumaa. Aga turgu hindavad kõrgelt ka nende ehedust glamuurile ja mugavusele eelistavad vanemad, kes siit sageli näiteks odavat riidekraami või kodumaiseid köögivilju ostavad. Tõsi, turul varitseb ka mõningane oht tüssata saada ja mõne müüja puhul on asjakohane tubli tingimine, aga see käibki ju ühe õige turukogemuse juurde!

Omaette väärtuseks olid ja on selle pisut räämas, kuid elust pulbitseva kauplemiskoha puhul ka omakasvatatud või metsast nopitud loodusande pakkuvad lahked pensionärid, kellel igale huvilisele mõni sõbralik sõna kosta. Jaamaturg kujutab endast ehtsat rahvaste paabelit ja loomuliku integratsiooni katelt, kus päevast päeva toimetavad kõrvuti eestlane, venelane, armeenlane, grusiin ja teised toredad inimesed.

Kõik see on aga määratud varsti ajalooks saama, kuna kinnisvaraarendajad on magusa maatüki otsustavalt sihikule võtnud. Linnalt soodsaid signaale saanuna on nad välja tulnud jaamaturu asemele kerkiva uue glamuurse ärikvartali esialgsete kavanditega. Ilmselt on vaid aja küsimus, mil anakronistlik ja euronõudeid eirav jaamaturg otsustavalt ajaloo prügikasti pühitakse, et teha plats vabaks progressile peeni butiike, luundže ja büroosid mahutavate modernsete klaastahukate näol. See sünnib mõistagi vaid kohalike ärimeeste ja Keskerakonna poliitikute ühisest suurest missioonitundest, aitamaks Tallinnal muutuda euroopalikumaks ja väärikamaks pealinnaks!

Arendajate üllatest plaanidest saab huviline täpsemalt lugeda siit ja siit.

Aga leidub ka tagurlikku elementi, keda esindavad näiteks Iir Hermeliin oma värske artikliga, samuti mõnevõrra varasem Piret Tali mõtteavaldus ning kaasblogijate PilleRiini ja Larko nördinud seisukohavõtud.

Ühe Tallinna linnaisa jutu põhjal võib samas loota, et turule antakse veel pisut armuaega - loe siit.

Aga ega meil kokkuvõttes vist siiski progressist, globaliseerumisest, steriliseerumisest ja muudest modernsetest nähtustest pääsu ei ole. Või on?

Hakatus

Ühtaegu paari hea sõbra-tuttava survel ja iseenda tahtel saab täna alguse minu kolmas blogi - Vaimuveski. Esmalt tekib imekombel siia sattunud lugejal kahtlemata küsimus, kust pärineb taoline kentsakas bloginimi. Eks ma siis püüan veidi selgitada.

Vaimu all olen kõigi lugupeetud skeptikute rahustuseks silmas pidanud teadvusega seotud ajuprotsesse - mõttetegevust. Tuuleveski püüab aga oma tiivalabadega õhuvoole, mis on osaks ülemaailmsest atmosfääri tsirkulatsioonist. Metafoorina võiks see tähistada kes-teab-kust pärit impulsse, vaatenurki ja mõttemalle, mis annavad hoo ning suuna konkreetsele mõttetegevusele. Väikesed hallid rakukesed toimivad veskikividena, mis asuvad jahvatama siit ja sealt kokku kogutud infoivakesi. Sealjuures sõltub nii mõndagi ka veski konstruktsioonist, hooldusest, veskikivi omadustest ja muudest asjaoludest, mis ühe veski eriliseks ja hästi toimivaks muudavad. Jahu kvaliteet sõltub aga ka sisendi - jahvatatava vilja kvaliteedist. Sõklaline ja niiskunud tooraine ei võimalda saada korralikku jahu. Nii on ka igapäevaselt eksitavat, aegunud või tühist infot tarbides sisuliselt võimatu jõuda läbinägelike ja tuumakate mõttearendusteni.

"Vaimuveski möldriks" sobiks seega ükskõik milline agar veebisurfar või lihtsalt ilmaasjade üle mõtiskleda armastav persoon. Mõlemad omadused on esindatud ka siinkirjutaja isikus. Nii peaks Vaimuveskist idee poolest kujunema koht, kus üritan isikliku aju "veskikivide" vahel küpsetuskõlblikuks jahvatada (mõttekaks mõelda) igapäevaselt esile kerkivaid aktuaalseid päevateemasid, kentsakaid uudiseid, pisikesi põnevaid uitmõtteid ja muid vaimu-ivakesi, mida siit-sealt üles õnnestub noppida. Erinevalt mu teistest, suhteliselt lihvitud "kvaliteet-blogidest" (mille täiendamine on samas kole aega- ja vaevanõudev) peaks Vaimuveski kujunema minu "argipäeva-blogiks". Siin ei pööra ma erilist rõhku põhjalikele infootsingutele, teksti viimistletusele ega illustreerimisele. Olulisem on hetke jäädvustamine, mõttel sabast haaramine, värske avastuse jagamine. Aga mis ma ikka pikalt heietan, eks vaadakem koos, mis sellest asjast välja tuleb!