(inspireerituna vestlusringist Spirituaalse Lektooriumi õhtul Tartus, 21.01.2009)
1. Õpeta vaid seda, millesse suudad ja soovid ise "põhjani sisse minna"
2. Taotle alati, et ka su õpilased saavutaksid sama seisundi - muuda õpitav neile omaseks.
3. Kui sa seda ei suuda, siis ära õpeta.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Äärmiselt väärt postulaadid. Ja enamasti olen ma neid ka järginud. Näiteks Luuale läksin ma "geograafiks" üksnes seetõttu, et sealne kontingent ei vajanud süvitsi minekut. Pigem pindmist nuusutamist. Pealegi oli tegemist majandusgeograafiaga, isegi suisa ühiskonnaõpetusega.
Nende postulaatide lugemise järel peaksin ma koheselt evakueeruma ja kolima teisele poole planeeti end häbenema. Ma pole iial ühtki teemat "põhjani" osanud ja oma lapsi olen pinnapealselt õpetanud. Ometi saavad nad elus toredasti hakkama. Kus on õpetamise ja õpetamise vahe? Minu jaoks on absoluutselt kõik teemad "põhjatud". Õpetatavale peab alles jääma iseseisev mõtlemine ning välja arenema oskus oma teadmisi süstematiseerida ja analüüsida, et enda jaoks need õiged mõtted välja valida.
Ma võin peaaegu kihla vedada, et Propsis mõtles õpetamise all sellist tegevust, mida õpetamiseks peetakse pedagoogikas. Kassi õpetamine on pedagoogilises mõttes aitamine ja innustamine, õppima suunamine.
Siiski on oluline ka temaatika, mida õpetatakse. Näiteks filosoofilistes küsimustes peab iseseisev mõtlemine prevaleerima, samas kui loodusteadustes või meditsiinis on ikkagi õpetamise põhirõhk sellel, et inimkonnale seni teada olevad faktid edastatud saaksid. Alles seejärel tekib võimalus endal edasi mõelda.
Ka iseseisvat mõtlemist ning õppimist üldse peab keegi millalgi õpetama, eriti kui see pole indiviidile loomuomane.
Kassi kõik neli last on tõepoolest tublid ja suhteliselt iseseisvad, kuid see pole meile teada, kes neid õpetas. Kui nad poleks iial koolis käinud, võiksime me olukorda pidada pretsendendituks.
mida ma otsin, aitah
Postita kommentaar