Tekkis uitmõte:
Mis saaks siis, kui kõik inimesed muutuksid ühtäkki (näiteks Maa sisenemise tõttu mingisse psüühikat mõjutavasse kosmilisse kiirgusvöösse) üksteise suhtes täiesti avameelseteks?
Ma ei pea siin silmas vastastikusel kokkuleppel toimuvaid rollimänge, vms. Lihtsalt edastatakse kristalse avameelsusega üksteisele oma tundeid, kui need mingis situatsioonis ilmnevad - kõrvaldatud saavad kõik sotsiaalsest kaalutlemisest, alaväärsuskompleksist, enesesalgamisest, omakasupüüdlikkusest jm asjaoludest tulenevad pidurid. Enam ei valetataks ega salataks/maskeeritaks tõelisi tundeid. Kas maailm langeks seeläbi kaosesse või muutuks hoopiski paremaks paigaks?
Mulle tundub, et enamik inimesi kannatab tarbetu ja siiraid, ehedaid suhteid pärssiva "avameelsuskompleksi" käes. Kas pelgame, et liigne avalus võib meile kuidagi kätte maksta, jätta meist mulje kui ullikestest või pakkuda pahasoovlikele ainest meie ründamiseks? Või on mittesiirus teatud situatsioonides lihtsalt täiesti möödapääsmatu, et eluga kenasti toime tulla, üldist hüve maksimeerida? Kui jah, siis kust peaks jooksma mõistlik piir avameelsuse ja ebasiiruse vahel? (Ma ei pea siinkohal silmas ekstreemseid situatsioone, vaid igapäevast suhtlemist sõprade, sugulaste jt lähikondsetega.)
Mida arvate, head lugejad?
Mis saaks siis, kui kõik inimesed muutuksid ühtäkki (näiteks Maa sisenemise tõttu mingisse psüühikat mõjutavasse kosmilisse kiirgusvöösse) üksteise suhtes täiesti avameelseteks?
Ma ei pea siin silmas vastastikusel kokkuleppel toimuvaid rollimänge, vms. Lihtsalt edastatakse kristalse avameelsusega üksteisele oma tundeid, kui need mingis situatsioonis ilmnevad - kõrvaldatud saavad kõik sotsiaalsest kaalutlemisest, alaväärsuskompleksist, enesesalgamisest, omakasupüüdlikkusest jm asjaoludest tulenevad pidurid. Enam ei valetataks ega salataks/maskeeritaks tõelisi tundeid. Kas maailm langeks seeläbi kaosesse või muutuks hoopiski paremaks paigaks?
Mulle tundub, et enamik inimesi kannatab tarbetu ja siiraid, ehedaid suhteid pärssiva "avameelsuskompleksi" käes. Kas pelgame, et liigne avalus võib meile kuidagi kätte maksta, jätta meist mulje kui ullikestest või pakkuda pahasoovlikele ainest meie ründamiseks? Või on mittesiirus teatud situatsioonides lihtsalt täiesti möödapääsmatu, et eluga kenasti toime tulla, üldist hüve maksimeerida? Kui jah, siis kust peaks jooksma mõistlik piir avameelsuse ja ebasiiruse vahel? (Ma ei pea siinkohal silmas ekstreemseid situatsioone, vaid igapäevast suhtlemist sõprade, sugulaste jt lähikondsetega.)
Mida arvate, head lugejad?
20 kommentaari:
Mis siin ikka arvata. See tekitaks paukselt ülemaailmse katastroofi ning vallandaks enneolematud sõjad.
Edastaksin kristalse siirusega oma tunded? Saadaksin iga kolmanda pikemalt mõtlemata pikalt? Nalja teed või?
Inimesel on loomuomane valetamine. See algab peale kasvõi tondijuttudest, millega lapsi magama "meelitatakse", jätkub muinasjuttude ja jõuluvanalugudega, edasi tulevad piiblilood, siis komplimendid ja lõpuks kaubapakkumised.
Samahästi võiks ju küsida, et mis juhtuks siis, kui kõik inimesed lepiksid kokku ega hingaks enam õhku, ei jooks enam alkoholi või ei kasutaks elektrit...
Ega siis tundeid ei pruugi ilmutada jõhkral, animaalsel viisil, neid saab ka kenasti artikuleeritult ja muidu kultuurselt väljendada.
Tõsi ta on, et enamus inimesi valetamata elada ei oska. Samas tundub mulle, et meie seas leidub siiski üksjagu inimesi, kes on sihiks võtnud püüdlemise maksimaalse siiruse, aususe ja avatuse poole.
Ma ei ole üldse nii kindel, et "aususteraapia" inimkonnale kahjulikult mõjuks. Absoluutsel aususel põhinevat ühiskonda on inimsoo praeguse arengutaseme juures muidugi raske ette kujutada. Aga vähemasti minule tundub, et igaüks eraldi saaks küll päris palju ette võtta, et tõe ja vale balanssi positiivsemas suunas kallutada.
Ütleb ju ka vanasõna: parem kibe tõde, kui magus vale.
Taname huvitava blogi
Ei tule sellest avameelsusest mingit head nahka. Inimesed ei talu seda. Inimestele meeldib pigem pisike meeldiv vale (nt komplimendid) kui tõde, olen ju korduvalt katsetanud.
Tõsi küll, et ausus ja otsekohasus tekitavad sageli ebamugavust ja pahameelt. Ent kummati loetakse ausameelsust ja otsekohesust valdavalt vooruseks, nagu ka usaldus(likkus)t.
Oludes, kus valetamine on normiks, võib kellegi vastupidine käitumine tõesti šokeerivalt ja ärritavalt mõjuda. Aga see kehtib vaid meie tänases taustsüsteemis. Kui õnnestuks tasapisi juurutada teistsugust kultuuri, võiksid inimesed ehk ühel hetkel mõista aususe väärtusi ja õppida hindama ka ebameeldivaid tõdesid. Elu näitab, et ka valusa tõe puhul osutub valetamisest sündiv kahju sageli suuremaks kui tõerääkimise puhul. Ebamugava tõe varjamine võib viia väga halbade tagajärgedeni, takistades probleemide ilmsikstulekut ja lahendamist.
Teine kaalukas asjaolu seisneb aususe avaldumisviisis. Ausus ei pea avalduma kõige ütlemises, mida sülg suhu toob("see soolatüügas su ninal on väga inetu"). Sedalaadi asjad, mis ei sõltu inimesest endast, maksab jätta ütlemata, samas leidub peaaegu iga inimese juures negatiivse kõrval ka ilusat ja head, mida esile tõsta.
Näikse, et tegelikult taandub kogu teema küsimusele inimloomusest. Kui uskuda / eeldada, et inimloomus on eeskätt egoistlik ja paheline, siis lõpeks järsku avalduv ausus küllap tõesti kiire verepulmaga, nagu webxan seda prognoosib. Samas, kui tõeseks osutuks samuti laialt levinud käsitlus inimese loomupärasest headusest / püüdlusest harmoonia poole, võiks aususe sihipärane väärtustamine ja juurutamine ehk päädida suure hüppega inimkonna arengus?
Voorus kui mõiste kuulub religioosse maailma terminoloogiasse. Sellest peavad lugu ehk vaid sügavalt vagad ja usklikud inimesed, eriti just vagad usklikud (ilmselt sobib see aga kõige paremini vagastele usklikele).
Asi ei ole ehk šokeerivas mõjus. Kui nüüd see teine tingimus siin tõepoolest täituda saaks, oleks taevas alles lilleline! Teoreetiliseltki on see aga samahea kui võimatu. Ma tean mitmeid inimesi, kes ei jäta enne rahule, kui vestluskaaslaselt tõe välja pressivad. Sellisel juhul jääbki üle vaid valetada, kui soovida vältida solvumisi, haavumisi, šokeerumisi ning tihti ka lapsikut kättemaksu. Viimane algab vestluses sõnadega «aga vaata milline sa ise oled» ega puutu reeglina üldse asjasse. Nii on pääle suurt avameelitsemist mõlema vestluskaaslase tuju negatiivis ning päästa saaks vaid juurimine (ruutjuur negatiivsest).
Loomulikult võib ebamugava tõe varjamine viia väga halbade tagajärgedeni ning tihti seda ka teeb, kuid minu meelest pidev tõe näkkupaiskamine viib selleni kohe kindlasti. Sellest aitab hoiduda vaid asjasse puutuva persooni jäme huumorisoon, kõrge valulävi ning meisterlikkus teemat jandiks pöörata.
Kui nüüd hakata piinliku täpsusega eristama, millised nüansid sõltuvad inimesest enesest ja millised mitte, siis võima samuti hätta jääda. Alati on nalja visatud või muul moel ilgutud maokate või suisa paksude inimeste üle. Suure ja üldlaktsepteeritud kaitsemehhanismi tuntuim fraas on, et paksud on heasüdamlikud, või et paks laps olla ilus laps. Tegelikult ei ole üldse kindel, kas ikka subjekt ise pole oma priskuses süüdi. Kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Ja see on vaid üks pähekaranud näide.
Kui me nüüd aga läheneme sellele aususele selektiivselt, üht osa avameelselt välja öeldes ning teist osa kiivalt varjates, siis kas see enam ongi ausus või hoopis miski semi-, pool- ehk pesudoausus? Kas poolik tõde on tõde?
Selliste poolikute asjade nimetuseks on viisakus või kombelisus. Kui tahta, et vestluskaaslane on rõõmus, salgame kõik tema miinuspooled maha ning tõstame esile vaid selle vähese hea. Jah, sedasi käitutakse lastega pedagoogikas. Kui nüüd lapsele iial keegi tõde ei kuuluta, tekib sellisest kõrk ja endast kole kõrgel arvamusel olev indiviid, kes omakorda ei pruugi osata teistega samamoodi käituda. Ta võib kasvada liiga ausaks ning peagi näha, et tal on vaenlasi rohkem kui sõpru.
Valetamine on tihtilugu mugavam. Näiteks kui inimesed minu väitega ei nõustu, vastavad nad äärmiselt diplomaatliselt «jajah». Ma peaksin olema totaalne halg, kui ma aru ei saa, et tegelikult nad minu öelduga ei nõustu.
Käsitlused käsitlusiks. Maailm ei ole mustvalge, ei ole olemas kas üht või teist äärmust. Pole olemas tõeliselt häid ja totaalselt halbu inimesi nagu ka pole olemas paduheteroid ja paduhomosid. Indiviidid positsioneeruvad mistahes skaala teatud kindlasse ning sageli ajas ning oludele vastavalt nihkuvasse punkti. Kõiksugused klassifitseerimised ja rühmitamised on statistikutele huvipakkuvad, kuid, nagu me teame, pole reaalses elus statistikaga kuigi palju peale hakata.
Kogu sellest jutust ei maksa järeldada, et siinkirjutaja on ise tuline valetamise pooldaja.
Ei saa nõustuda, et voorus kuulub vaid religiooni juurde. Headus, ausus, sõbralikkus, töökus, tarkus jne ongi voorused. Ehk siis kõik need inimlikud omadused, mida antud ühiskonnas väärtustatakse. Olgu siis selle aluseks mõni pühakiri või lihtsalt ühine arusaam.
Mis puutub mõne isiku "pahasse kombesse" tõde välja pressiida, siis on selle aluseks ju ühe poole tõelembus ja teise poole soovimatus tõtt rääkida. Kui pressitav ise algupäraselt ausam oleks, jääksid ehk mõnedki tülid maha pidamata.
Webxani veendumuse peale, et pidev tõe näkkupaiskamine viib kindlasti suurte jamadeni, tahaksin rõhutada, et tõde ei pea esitama pealetükkiva norimisena, seda saab teha ka läbimõeldult ja viisakalt. Samas ei ole ma kummati kindel, et teise tülikale tõepüüdlusele sõrgade vastuajamine on parim lahendus (webxan loetleb suisa kolm sellekohast strateegiat, mida kahtlemata ise rakendab). Mis sellest ikka juhtub, kui vahel veidi järele anda.
Ma ei leia, et paksule tema paksuse pidev ninaleviskamine oleks aususe väljendus - pigem pahatahtlikkuse. Paks teab ise ka, et ta paks on. Mõõdukas ja taktitundeline manitsemine terviseriskide osas võib samas osutuda asjakohaseks ja abistavaks. Kindlasti ei saa heaks kiita kellegi kauniks kiitmist, kui tegelikult nii ei mõelda. Teisalt tasub tulutu vastumeelsus alla suruda ja püüda õppida inimeses märkama ja tunnustama ilusaid aspekte (iseäranis juhul kui temaga suhtlemine edaspidigi oluline on). Ma ei leia, et mõistliku lähenemise korral silmakirjalikust pseudoaususest peaks rääkima. Viimase kahjuks räägib ka asjaolu, et võlts lipitsemine on enamasti tajutav ja mõjutab vähemasti alateadlikkul tasandil hinnangut lipitseja usaldusväärsusele.
Webxani jutuga lapseea võltskiituse kahjulikkusest tuleb igati nõustuda. See pärsib arengut nii isiksuse kui teadmiste-oskuste tasandil. Võltskiituse positiivseks vastandiks on objektiivne tagasiside, innustamine ja motiveerimine.
Minu jaoks on aususe väärtuslikkuse musternäidiseks seriaal "Dr House". (Kohati jõhkravõitugi) ausus ja otsekohesus tuleb peategelasele keerukate juhtumine lahendamisel sageli kasuks.
Oleksin äärmuslik naiivik, kui usuksin, et inimesed suudavad valetamisest täielikult loobuda. Samas usun kindlalt siiruse eelistesse ja leian, et enamus inimesi suudaksid end üpris vähese vaevaga aususeskaalal positiivses suunas nihutada. Tulemus vääriks kindlasti pingutamise vaeva. Mina ei tea küll kedagi, keda austataks peene valetamis- ja manipuleerimisoskuse pärast, küll aga on igale inimesele tunnustuseks, kui teda peetakse ausaks ja otsekoheseks. See näitab, et inimestel on tegelikult loomupärane "janu" tõe ja aususe järele ning vastupidine käitumine on pigem hälve kui normaalne ja paratamatu nähtus.
Ehk võiks koolides tihti soovitatava usuõpetuse asemel juurutada hoopis kohustusliku eetika kursuse, kus käsitletaks eeskätt praktilisi suhtlussituatsioone? Nii õnnestuks ehk aidata noortel mõista, et ausalt on võimalik - tõdemus, mis meie tänases ühiskonnas ja meedias pigem maha on surutud.
Ma kirutasin ju, et voorus kui mõiste on religioosne termin.
Paksud ei suhtle ainult ühe kodanikuga. Piisab sellestki, kui 50 inimeselt päevas sellekohat tõde kuulda, kui suitsiidimõtted käes...
Dr House on minu moodi. Ainult proosalikult tark. Ei tea, kas tegelikkuses nii tarku tohtreid leidubki. Filmis on Housi kaaskondlased justkui harjunud mehe selliste otsekoheste väljaütlemistega. Ma ei usu, et elus (reaalses) selline toimiks.
Minu elukogemus kinnitab, et nn siirastest inimestest pigem hoitakse eemale, talle ei juleta midagi rääkidagi, kui just ei taheta, et ta kõik taas siiralt edasi räägib.
Mina pean ennast ka ausaks inimeseks. Kuid siirusest on asi kaugel. Miks ma peaksin suvalisele inimesele kõik ausalt ära rääkima, eriti kui ta seda pole küsinudki?
Palju mugavam on hoida oma mõtted enda teada, kui riskida sellega, et keegi, kes teisel seisukohal on, neid valeks peab ning oma tarkusega õigeks pöörama hakkab. Mugav olen ma kohe kindlasti.
Koolidesse soovitud kahtlase väärtusega usuõpetuse asemel eetika kursuse poolt oleksin ma aga kõigil jäsemeil (mitte vaid kahe käega).
See paksude lausmõnitamise oht näikse siiski olema veidi üle võimendatud. Ausus ei pea veel tähendama julmust, vastava piiri tunnetamine peaks olema jõukohane igale normaalsele inimesele. Paksu suhtes olgu hoiak ikka positiivne ja toetav (mis ei pea tähendama ilmselge salgamist või puudusele silmakirjalikku takkakiitmist).
Aususe ja "nn siiruse" eristus on huvitav ja asjakohane. Tõsi, kirjeldatud viisil avalduvat küsimata siirust võiks pigem nimetada liigjutukuseks/ lobamoksuseks. Sellistele isikutele kohaldub vanasõna "vaikimine kuld, rääkimine hõbe" ja neid peetakse üldiselt ebausaldusväärseteks inimesteks. Pigem on nende puhul "siiruse" tõukejõuks soov seltskonda sulanduda ja odavat populaarsust pälvida, kui et tõeline sisemine pühendumus aususele & avameelsusele.
Kui tegu ei ole just parandamatu lobamokaga, siis on alati võimalik inimesega kokku leppida, et jutuajamine jääks omavahele. Sellisel puhul võib aus isik alati ausalt vastavale leppele viidata, kui keegi talt tõde välja püüab pigistada.
Tore samas, et eetikaõpetuse osas oleme webxaniga ühte meelt. :)
Nii mina ise kui ka Propsis teame mõlemad mitmeid persoone, kellega kokku leppimine ei maksa midagi.
See viibki jutu uuele teemale: kas ebasiiraste ja/või valelike inimestega on mõtet milleski kokku leppida?
Eks see ole raske ja ebameeldiv olukord. Juhul kui ebasiira ja kokkuleppeid murdva isikuga on olude sunnil tarvis jätkuvalt läbi käia, siis pole mõnikord pääsu ka temaga uute kokkulepete sõlmimisest. Jätkuvaid sihilikke rikkumisi võiks seejuures taunida täie rangusega, et isik hoomaks oma teguviisi sobimatust. Probleemi püsimise korral tuleks ilmselt leida võimalus vastava isikuga suhtluse vähendamiseks või lõpetamiseks.
Pärast pikka ja piinarikast aususe teemal vaidlemist jõudsid kommentaa(to)rid lõpuks ka pisut materiaalsema poole :) See, kui ma kellelegi ütlen, et ta on ilus või tore või tüütu, ei ole veel ausus ega ka avameelsus. Pigem minu subjektiivse arvamuse hetkeline väljendus eesmärgiga tähelepanu tõmmata ja/või kedagi ärritada. Hoopis olulisem on koostöö aspekt. Kui ikka üks koostööpartner näitab järjepidevalt välja tegevusetust või harrastab hoopis vastutegevust ning tekitab sellega olulist kahju teisele, kolmandale jne, siis tekib küsimus, miks selline kooslus veel üldse eksisteerib. Kelle avameelsus, ausus, otsekohesus, salgamine või valelikkus annab kõige hullemaid hoope? Kes neid hoope saab? Kas siin on tegemist üldse tõepüüdlusega? Millise piirini on mõistlik tõde avaldada? Millal ära tabada, et tõde hakkab avaldajale vastu töötama? Mis on seltskonda sulandumine ning kuidas seda taha nii, et kõik osalised oleks kasusaajad? Kuidas see kommentaariumis väljaöeldud mõttevälgatuste kogum panna ühtse masinavärgina tööle?
Ma ütleksin pigem, et vaidlemine webxaniga oli päris meeldiv ja asjalik. :)
Kellegi "otsediagnoosimise" põhjusi välja tuues tabab kass27 naelapead - kõiki väljaütlemisi ei anna kindlasti vaid aususe skaalale väänata. Koostöö aspekti tähtsust on ka võimatu alahinnata. Samas on koostöö juures aususe (ja sellest väljakasvava usalduse) komponent minu meelest üks olulisimaid.
Kommentaari lõpuosas püstitab kass27 rea küsimusi, mis viitavad tema pragmaatilisele aususe käsitlusele. Ausus ei näi kass27 jaoks olevat iseseisvaks väärtuseks, vaid omandab mõttekuse alles siis, kui aitab kaasa teatud praktiliste sihtide saavutamisele (koostöö, seltskonda sulandumine, ...).
Üldjoontes nõustun, et ausust ei peaks käsitlema absoluudina, pigem on seegi printsiip suhteline, nagu ka enamvähem kõik muu siin ilmas. Võib ju tuua näiteid, kuidas valetamise abil on päästetud sadu inimelusid - sellistel puhkudel ei kahtle keegi, et vale oli õigustatud. Aga seesugused ekstreemsused kuuluvad minu meelest pigem rubriiki "erand kinnitab reeglit". Jään veendumusele, et läbi arukuse ja inimlikkuse filtri avalduv aususpüüe on üks tähtsamaid voorusi, mille suurem väärtustamine aitaks ühiskonda tublisti paremaks muuta.
Kuidas kommentaarides öeldu ühtse masinavärgina tööle panna? Ega see kardetavasti ei õnnestugi. Üheks praktiliseks abinõuks võikski ehk olla praktilise kallakuga eetikaõpetuse senisest efektiivsem juurutamine koolides. Mingil määral tegeletakse sellega praegu vist 7. klassi inimeseõpetuse kursusel, aga seda on vähe mis vähe (minu ajal polnud samas sedagi). Oskus elada inimesena teiste inimeste seas on ju tegelikult märksa olulisem kuitahes meisterlikust antiikajaloo või trigonomeetria valdamisest. Nähtavasti loodetakse selles osas eeskätt kodule, aga see lootus kipub olema tugevasti üle hinnatud.
Kassil on tuline õigus. Selles mõttes, et kui inimene tahab olla seltskondlik, siis peab ta endast pidevalt märku andma. On üsna selge, et pidav plärinaga peeretamine tõmbaks küll tähelepanu, ent tekitaks ka piinlikkust ja haiseks.
Et inimesed kasutavad suhtlemiseks eelkõige kõnekeelt, siis on just heaks võimaluseks veidi nalja visata, kuna see on universaalne retsept suure (ja ka tundmatu) seltskonna tähelepanu võitmiseks läbi hea tuju tekitamise. Kui mingis juhuslikest inimestest kokku klopsitud seltskonnas pidevalt filosoofiliselt vaikida, peetakse sind vähemalt veidrikuks, kui mitte kuivikuks. Kuitahes sügavaid siseaateid kandes ja neid teistega mitte jagades jätad ikka kuiviku mulje, või mulje inimesest, kellel oma arvamust polegi. No ei seltsita sellistega!
Paraku pole vist ka kohane suvalise seltskonnaga hakata eksistentsiaalseid küsimusi lahkama, sellel oleksid ilmselt veelgi põrmustavamad tagajärjed.
Nii et kui huumorisoont pole, siis ära sisise! Kui mingeid tarku (või konteksti sobivaid) mõtteid pole — ole parem vait!
Vahesopsatusena olgu öeldud, et kui siin heietama jäädagi, siis võib ette tulla olukordi, kus kommentaari ei saagi heisata: Your HTML cannot be accepted: Must be at most 4,096 characters.
Seepärast tükeldasin oma sissekande kolmeks osaks ning heiskan veel kaks.
Tilulistel on kinnisidee, et vastaspoole tähelepanu võitmiseks tuleb tingimata noile mesijuttu puhuda ning siivsalt valetada. Nad nimetavad seda tavaliselt komplimentide tegemiseks. Ega naisedki kehvemad pole: kui pole musklit, pikkust ega figuuri, mida rõhutada, valetatakse silmagi pilgutamata riietuse või jalanõude teemadel, justkui mitte kunagi varem poleks selles universumis veel keegi näiteks nii imekaunist särki kandnud.
Sedalaadi suhtekorraldus on ajas muutuv. Ma ei taha öelda, et oleksin elanud tsaariajal või veelgi varem, kuid usaldan pisut filmidest nähtut ja raamatuist loetut. Jääb mulje, et vanasti toimus suhtlemine aastmetes peenemalt. Ja tänapäeva noortelt ei tasu oodata, et nad kurameeriksid samamoodi, nagu meie oma nooruses.
Kas see ongi just tarvilik, et kindlad käitumismallid kestaksid sajandeid, ma polegi kindel. Pigem mitte.
Põlvest põlve on käitumist just kodu edasi andnud. Kodud on aga olnud ka erinevad. Selge see, et mõisnike võsukesed kasvasid teistsuguses keskkonnas kui popsid või muu pööbel.
Ka tänapäeval on nii. Koolis moodustatakse klassid, kusjuures kahjuks peetakse heaks jooneks jätkata nõukogude standardse inimese kujundamise harjumusest tulenevat stiili, et kõik on võrdsed ning kedagi ei diskrimineerita. Nii satuvad samasse klassi pankurite ja ministrite lapsed, kellel kodune kasvatus on ivikese rafineeritum, kui ka tööliste ja kodutute, kärgperede, lahutatute ja tülitsevate vanemate lapsed, kelle kasvatajaks on olnud peamiselt Holliwoodi kangelased, ja sedagi vaid juhul, kui kodus on teler.
Et vaba ja labane suhtlemine nõuab vähem pingutust, siis pahatihti nullib see klassikollektiiv ka rafineeritud koduse kasvatuse. Väga harva juhtub, et töölisklassi laps läheb koju ning kummardub oma purjus ema ees maani või kukub teda teietama.
Mis nüüd puutub eetika- või käitumisõpetusse, siis eks seda ole aastakümneid tehtud ka koolis. Minu ajal olid nn klassijuhatajatunnid. Tõsi, kui ma ise veel õppija rollis olin, kulus see peamiselt puudumiste ja mitmesuguste jamade selgeksrääkimisele. Mina ise tegin teematunde ning arutasin oma kasvandikega teemadel, milliseid ainetundides ei puudutatud. Ka on ajast aega püsinud idee, et õpetaja on üdini lastele eeskujuks. (Siin on ka muigekoht).
Eliitkoolides, mis vaatamata riiklikule püüdlusele neid nudida ja ülejäänud õppeasutustega samale pulgale vajutada ikkagi püsivad, on ka eetikaõpetuse mitmesuguseid erinevaid vorme ajast aega rakendatud.
Olen nõus, et matemaatika või grammatikatundide pöörast hulka vähendades võiks vabalt inimesi käituma ja elus hakkama saama õpetada. Loomulikult ei kujuta ükski emakeeleõpetaja ette, kuidas on võimalik inimene ellu saata nii, et ta ei tea, mismoodi käänata pesa-tüüpkonna sõna, nagu ei suudks ka matemaatik üle elada, kui mõni laps ei õpiks kahe arvu summa ruudu valemit. Aga eks sellise arvamuse tegelik tagamaa ole hirm sissetuleku vähenemise ees. Ei ole loogiline, et mõni õpetaja kardaks koormuse vähenemist, kui säiliks (või tõuseks) sissetulek.
Aga ka see on omaette teema.
Sellele webxani omaette teemale tahaksin nats vastu vaielda ;) Nii matemaatika kui ka eesti keele õpetamine teatavas mahus teatava sügavuseni on ilmselt ajalooliselt välja kujunenud. Olen ka vahel kahelnud, et miks seda kõike nii palju. Aga hiljuti minu noorima tütre põhikooli vimmases klassis oli intsident, mis pani mu kõhklustele punkti. Nimelt läks füüsika õpetaja matemaatika õpetaja juurde ja käratas, et viimane õpetagu oma lastele ikka need ja need teemad matemaatikas selgeks, selliste teadmistega pole võimalik füüsikat õpetada. On ilmne, et igat üksikut fakti ja valemit pole meil edaspidises elus vaja. Küll aga peaks, võiks, saaks vähemalt gümnaasiumiharidus kujundada inimeses süsteemse mõtlemise. Oskuse näha kõiges enda ümber toimuvas loogilist seost. Musta, valge ja värvilise maailmapildi kujunemist. Juba aeos ära taibata, kes on tüssaja ja kes tüssatav.
Vaidlus on ebapädev. See Kassi vastuvaidlus. Tuleneb taas mittesüvenenud lugemisest (kuid kellel meist tänapäeval ikka aega on millessegi süveneda).
Ma ei öelnud seda, et matemaatikat või filoloogiat üldse vaja pole. Kuid ma olen absoluutselt veendunud, et filoloogia asemel tasuks õpetada keelt kasutama — reeglid jäägu ikka keeleteadlastele pureda! Ja matemaatikat saab sada korda tõhusamalt õpetada. Kui kuue nädalatunni asemel oleks viis, saaks ka füüsik oma osaga hakkama.
Kass ise vastas oma jutule ka: see olevat TRADITSIOONILISELT sedasi välja kujunenud. Seegi on täiesti omaette teema, mille selgitamiseks kuluks vähemalt pool päeva.
Kui minu veendumust ja siinöeldut on raske tõe pähe alla neelata, piisaks ka iseseisvast tööst vastavate ainekavade kallal, võrrelduna seda näiteks riikliku õppekavaga ning seni siiski veel olematu haridusstrateegia ning -kontseptsiooniga.
Hindan webxani idealismust antud teema juures ;) Paraku seavad reaalne elu ja õpitahte puudumine omad piirid. Eks ühiskond tahab mugavamalt võimalikult palju saada, kasvõi näiliselt. Küll aga olen veendunud, et süsteemsuse mõistmist toetavad ka keelereeglid :)
Postita kommentaar