Tallinnas Balti jaama kõrval asuv pikk, kitsas ja sopiline turg on mulle Tallinnas-käikudega lahutamatult seostunud juba alates varajasest lapsepõlvest. Jaamaturg oli ikka kohaks, kus tegime isaga tädi külastamast naastes viimase vahepeatuse enne Viljandi-rongile suundumist. Tavaliselt sai sealt ostetud odavaid ja maitsvaid puuvilju, aga sageli muudki head-paremat. Kaubavalik oli jaamaturul igatahes lõputu, pakkudes rikkalikult põnevaid ning sageli lausa jahmatavalt soodsaid leide Ukraina kommidest seninägemata telekamängu kassetini. Ka hiljem täiskasvanuna pealinna sattudes olen sellelt turult võimaluse korral ikka läbi astunud, pigem vist isegi mõnusa nostalgia kui konkreetse ostuplaani ajel.
Ainulaadse ebasümmeetrilise põhiplaaniga ja kahelt poolt vanade avarate müügisaalidega palistatud turg meenutab miljöölt Potteri-lugudest tuntud Diagoni põiktänavat, olles oma põneva ja kohati veidi hirmutavagi keskkonnaga laste jaoks ehtne muinasjutumaa. Aga turgu hindavad kõrgelt ka nende ehedust glamuurile ja mugavusele eelistavad vanemad, kes siit sageli näiteks odavat riidekraami või kodumaiseid köögivilju ostavad. Tõsi, turul varitseb ka mõningane oht tüssata saada ja mõne müüja puhul on asjakohane tubli tingimine, aga see käibki ju ühe õige turukogemuse juurde!
Omaette väärtuseks olid ja on selle pisut räämas, kuid elust pulbitseva kauplemiskoha puhul ka omakasvatatud või metsast nopitud loodusande pakkuvad lahked pensionärid, kellel igale huvilisele mõni sõbralik sõna kosta. Jaamaturg kujutab endast ehtsat rahvaste paabelit ja loomuliku integratsiooni katelt, kus päevast päeva toimetavad kõrvuti eestlane, venelane, armeenlane, grusiin ja teised toredad inimesed.
Kõik see on aga määratud varsti ajalooks saama, kuna kinnisvaraarendajad on magusa maatüki otsustavalt sihikule võtnud. Linnalt soodsaid signaale saanuna on nad välja tulnud jaamaturu asemele kerkiva uue glamuurse ärikvartali esialgsete kavanditega. Ilmselt on vaid aja küsimus, mil anakronistlik ja euronõudeid eirav jaamaturg otsustavalt ajaloo prügikasti pühitakse, et teha plats vabaks progressile peeni butiike, luundže ja büroosid mahutavate modernsete klaastahukate näol. See sünnib mõistagi vaid kohalike ärimeeste ja Keskerakonna poliitikute ühisest suurest missioonitundest, aitamaks Tallinnal muutuda euroopalikumaks ja väärikamaks pealinnaks!
Arendajate üllatest plaanidest saab huviline täpsemalt lugeda siit ja siit.
Aga leidub ka tagurlikku elementi, keda esindavad näiteks Iir Hermeliin oma värske artikliga, samuti mõnevõrra varasem Piret Tali mõtteavaldus ning kaasblogijate PilleRiini ja Larko nördinud seisukohavõtud.
Ühe Tallinna linnaisa jutu põhjal võib samas loota, et turule antakse veel pisut armuaega - loe siit.
Aga ega meil kokkuvõttes vist siiski progressist, globaliseerumisest, steriliseerumisest ja muudest modernsetest nähtustest pääsu ei ole. Või on?
3 kommentaari:
Aga minu lapsepõlves valitses veel korralik nõukogude kord. Jaam oli jaam. Seal sees (elektrirongide poole peal) oli söökla (kui mitte raudteerestoran), kuhu lasti sisse jao kaupa ning mingi puhvet.
Putkad tekkisid hiljem. Need muutsid raudteejaama imago totaalselt, kuna enam polnud tegemist esindusliku jaamahoonega, vaid nagu laadaga. Laadaga, kuhu muuhulgas oli ka rongitee sattunud.
Eks vanasti tekkinud ikka linnad ka suuremate teede ristumiskohta, sh laevatatavate jõgede äärde, meresadamatest rääkimata.
Minu meelest on turg ja laat kaunis lähedased mõisted, kuna seal mitte üksnes ei kaubelda, vaid ka tingitakse. Lisaks täidele on seal ka tingud. Sellistes kohtades on reeglina räpane. Ja mulle ei meeldi!
Kui maailma raudteejaamades ja lennujaamades ringi liikuda, siis ei näe kuskil mingisugust räpastes rõivastes otse kartulivao vahelt tulnud kolhoosnikke. Küll aga on olemas peened parfümeeriapoed, alkoholilett jms. Minu arvates on sedalaadi vanaaegsete igandite järele igatsemine puhas nostalgia, millel pole vähimatki pistmist areneva ühiskonnaga.
Samahästi võiksime hakata taga nutma kõikides suuremates linnades seisnud Lenineid või hoopis häbiposte.
Olid ju ajad, kus igal väiksemalgi puhul saadeti kogu suguvõsale ning suurele hulgale tuttavaist (Kohila paberivabrikus valmistatud 2-kopikalisse vihikusse kirjutatud nimekirjade alusel) 4-kopikalisi lahtisi postkaarte. Need ajad on möödas!
Igatahes pärineb sedalaadi turunostalgia ja -mälestus küll lähiminevikust, kuna veel umbes 30 aasta eest polnud see asi nii hull. Ma pole kindel, et need pensionärid omanopitud (ja kes teab mis kvaliteediga) kaupadega erilist väärtust omavad.
Ma ei eita, et seesugune turg võiks olemas olla. Sellelaadsed on olemas ka maailma suurlinnades. Kuid kas sedalaadi laat peab ikka tingimata raudteejaamas olema, selles kahtlen ma väga.
Pealegi on olemas nn Keskturg, mis jääb bussijaama juurde. Kuna ka rongiliiklus on kümnekordselt vähenenud, siis olekski ehk aeg neil toredatel mammidel trammile istuda ja Keskturgu üle kolida?
Kui selliste kohtade järele jätkub nõudlust, siis las nad olla. Iseasi, kas mina sinna minema pean.
Olen Jaama turul palju kordi käinud ja möödaminnes erinevaid krõbuskeid ostnud. Omal ammusel ajal sai sealt ka pägalikele riideid muretsetud.
Igasugused asjad võivad olemas olla. Olgu kasiinod ja litsimajad, olgu surmapoksiringid ja kõik muu... mina ka ei käi sellistes kohtades.
Kuid kui turg tekib kohta, mida ei saa vältida, siis on see ebameeldiv. Kui aus olla, siis pärast turu tekkimist Balti jaama ei viibi ma seal kuigi tihti.
Postita kommentaar