Üha enam võib viimastel aastatel kuulda järgmisi või neile sarnanevaid väljendeid:- Kahjuks mul ei ole praegu üldse aega.
- Viimasel ajal on kogu aeg selline tempo peal!
- Praegu on mul jube kiired ajad, ehk kunagi edaspidi, kui veidi rahulikumaks läheb.
- Mul on hetkel kole kiire, räägime sellest uuesti mõni teine kord.
Õigupoolest olen ennastki tabanud sedalaadi lausungeid järjest rohkem kasutamast.
Teisal on teadlased välja selgitanud, et too pidev ahistav kiiruse-tunne, üha halastamatumalt tagantsundiv sisemine piits väljendub ka inimeste kulgemiskiiruse kasvus. Nagu ka juba mingis blogis olen maininud, kimavad kaasaegse suurlinna elanikud piki trotuaare keskmiselt paarkümmend % nobedamalt kui paarkümmend aastat varem. Kas moodsa progressi peamiseks väljundiks inimkäitumisele on tõesti tõik, et inimestel hakkab üha kiirem ja kiirem? (Millega kaasneb lisaks otsesele, pahatihti traagilise lõpuga kihutamisele ka üha sagedasem stress, läbipõlemissündroom, depressioon, suhete purunemine jms.) Kas sellist progressi me tahtsimegi? Millest tuleneb see hukutav kiiruse-sündroom? Ja mida tuleks ette võtta, et asju parandada?
6 kommentaari:
Minu meelest on enneolematult nõme termin eesti keeles: "läbipõlemissündroom".
Minul on küll alati aega. Noh, teinekord kipuvad killukesed küll kuhjuma. Mis lahendus siin siis oleks?
Ma arvan, et mul on selle vastu isegi retsept, kuid see ei tööta igaühe peal.
Siinkohal tulebki mainida, et kiiruse-sündroom ei näi olema eriti seotud reaalselt ära tehtava kasuliku töö hulgaga - pigem valitseb minu meelest siin lausa pöördvõrdeline seos. Webxani tööpanus on vägagi märkimisväärne - kahtlemata palju suurem kui minul, kes ma nähtavasti märksa enam kiiruse-sündroomi all kannatan. Ilmselt takistab kiiruse-ahistus muretult ja mõnuga, st täie efektiivsusega tööle keskendumast...
Webxani retsepti oleks kummati tore kuulda.
Minu peal töötab väga hästi retsept, et ma lihtsalt loobun noist tegemistest, milleks mul aega ei jätku. Näiteks koristamine :P
Webxani retsepti oleks jätkuvalt tore kuulda, sest mul on see kiiruse-sündroom vahepeal üha süvenenud. :(
Küll oleks tore mäletada, mida ma kolme aasta eest neid ridu kirjutades täpselt silmas pidasin.
Kuid üks hea retsept on siia antud Kass27 poolt. Need asjad, mis on vähemolulised, tulebki jätta tahaplaanile.
Mina isiklikult kasutan prioriteediprintsiipi ning aja planeerimist. Olen sedasi teinud need kolm viimast aastat ja enda mäletamisi ka vähemalt 30 aastat enne seda. Kõige vähemolulisemad asjad jäävad kas ajaaukudesse või vajuvad unustuse hõlma.
Üks minupoolne tõsine printsiip on veel — enamasti ma menetlen esmalt teisi puudutavad mured ning (ellujäämise egoistlikul ajendil) omakorda sellised, mis mulle suuremat tulu tagasi toovad. Näiteks pole ma ise saanud aega juba päris mitu kuud blogida, kuna erinevaid töid (mille eest ka makstakase) on kole palju.
Töö ei saa muidugi kunagi otsa, eriti kui seda aina juurde ahnitseda. Usun, et kui ma elaksin Šveitsi sarnases heaoluühiskonnas, kus ligi sajandi jooksul on paika loksunud reeglid ja normid ning isegi kodutu teenib riigipoolset toetust rohkem, kui mina oma peaaegu doktorikraadi ning teaduri palgaga ülikoolis seda saan, siis ei peaks ma ka end erinevate tööde vahel killustama ning see üks ja ainus saaks kindlasti palju kvaliteetsema väljundi.
Aga meie ühiskond on alles 20-aastane. Ootame veel 70!
Aitäh webxanile printsiipide selgituse eest. Sellest on nii mõndagi kõrva taha panna!
Postita kommentaar