Olemine hetkes

Tänaselt Spirituaalse Lektooriumi filmi- ja aruteluõhtult Tartus Küütri 14 seminariruumis jäi muuhulgas kõlama vaimse õpetaja Eckhart Tolle (pildil) idee, mille kohaselt elab inimene teadlikult olevikus vaid siis, kui ta kas:

• on leppinud sellega, mis parajasti on;
  
• naudib midagi;
• või on entusiastlik.
  

Mil määral viibime ühes neist vaimsetest seisunditest? Ja mis meid selles takistab? Kas ka mõni teine seisund on meile võrdväärselt hea / vajalik?

Kõik muud seisundid tähistavad Tolle jaoks elu hoovusest väljaastumist, oma EGO võrku takerdumist, mis takistab täisväärtuslikku eksistentsi ja põhjustab probleeme (sh stressi ja depressiooni).

Tolle põhipostulaadiks ongi käesolevale hetkele keskendumise olulisus - selle kunsti õppimine toob loomuldasa kaasa vaimse arengu, mis avaldub isiku elus positiivsete muutustena nii sisemiselt kui väliselt. Ei tasu blokeerida enda elu loomulikku (olevikus toimuvat) kulgu - näiteks mõtetega üha minevikus kaevates ja kõike varasema kogemuse mõõdupuuga kaaludes, või siis hoopis vegeteerides ebamääraste tuleviku-ulmade najal. Ainus, mis ON, ja omab seega tähtsust, on praegune hetk. Võimaldamaks puhast hetke-kogemust, tuleb kasuks õppida oma mõtlemist ohjama, selmet muutuda oma mõtete "pantvangiks", kes ei suudagi enam maailma tajuda vahetult & ehedal viisil , vaid näeb kõike vaid läbi enda MINA kootud mõttelooride (harjumuste, tõlgenduste, hoiakute, ootuste, hirmude jms).

See ei tähenda, nagu soovitaks Tolle kõigil eladagi muretu ühepäevaliblikana. Samas on oluline ka kaugeleulatuvamaid plaane seades teadvustada endale võimalikult tihti käesoleva hetke ning selle eheda kogemise tähtsust, olla kohal ja tegev selles sisemises ruumis, kus kõik sünnib. Nii oleme vaimselt ärksamad, intuitiivsemad, loovamad, inspireerivamad ja vabamad. Ka ei allu me teadlikult hetkes viibides nii kergesti asjade, infomüra, teiste arvamuste jm välise diktaadile, mis takistab meie ainulaadsel looval isikupäral avaldumast, muutes meid passiivseks mugandujaks, hädaldavaks märtriks või kibestunud "saatuse mängukanniks". Suutmatus elada täie teadlikkusega praeguses hetkes on põhjustanud enamiku moodsa ühiskonna (ja selles elavate inimeste) hädadest. Muutus välismaailmas saab aga toimuda vaid sisemaailma uuendamise kaudu.

See oli siis enamvähem essents, mille tänasest üritusest välja sõõrutasin. Jään huviga ootama ka vahvate kaaskommentaatorite seisukohti, olgu siis kaasakiitvaid, õpetlikke või taunivaid.