Käesolevat juttu inspireeris mind kirja panema tänane küllaltki ägedaloomuliseks kujunenud MSNi-dispuut, mille käigus vestluskaaslane püüdis mulle jõuliselt sugereerida, et olen omadega nii valel teel, kui vähegi olla annab. Seejärel nördis ta aga siiralt, kui ma teatasin, et mind selline põhjendamatult negatiivne ja ühekülgne hoiak häirib.
Alustuseks olgu kohe ausalt üles tunnistatud, et mina olengi loll. Küllaltki palju lugenud, natuke kogenud ka, aga ikka loll mis loll - isik, kes ei tea ilmaasjust tuhkagi. Kahtlemata on mul omad hetkearusaamad ja ka mõned pisut tugevamad, aastatega paikaloksunud tõekspidamised (mitte et noodki veel edasise elu vältel kapitaalselt muutuda ei võiks). Aga valdavalt on siiski tegu väga ebatäiuslike, vastuoluliste ja halvasti põhjendatud seisukohtadega.
Minu lolluses on süüdi peamiselt:
1) senise elu vältel ammutatud adekvaatse info ebapiisav hulk;
2) vähene suutlikkus teha saadud info põhjal õigeid järeldusi/üldistusi.
Aga siiski, kogu see kõhnuke "vaimne pagas", mis mul praegu on, vastab mu senisele elukogemusele ja vahendatud viisil kogutud teadmistele, mille olen lasknud läbi oma isikliku teadvuse filtri. Valdavalt ei ole ma oma seisukohti võtnud "lambist", vaid igaühel on oma saamislugu, sageli üpris keerukaski. Kahtlemata võib oponent mu seisukohad hõlpsasti "potist alla lasta", kuna ma ei oma tõepoolest võrreldavat hulka praktilisi suhtluskogemusi ega omal nahal läbikogetud juhtumusi kui minust paarkümmend aastat vanemad sotsiaalselt aktiivsed isikud. Samas, kas see tähendab automaatselt, et minu seisukohad mistahes küsimuses on seetõttu "by default" alaväärtuslikumad ega vääri austust (põhjendatud argumenteerimist)?
Minu meelest ei tasuks alahinnata ka raamatutest jm kaudsetest allikatest pärit informatsiooni. Inimese eluea kasina kestvuse, materiaalsete võimaluste nappuse, isiksuse eripärast tulenevate piirangute ja muude asjaolude tõttu jääb vahetu kogemuse kaudu omandatud teadmiste hulk ja kvaliteet paratamatult tagasihoidlikuks. Eriti kui asi ei puuduta meie igapäevast tegevusala. Miks mitte kasutada siis moodsaid infohankimise võimalusi, et saada osa paljude kaasinimeste aastatepikkuste kogemuste "kontsentraatidest" meid huvitavatel aladel? Sellega ei kiida ma heaks passiivset eluhoiakut, nõustudes, et kaalukam on selline väide, mida toetab lisaks teoreetilisele pagasile ka väitja isiklik kogemus. Aga leian siiski, et tarkuse juurde viib mitmeid erinevaid teid.
Kahtlemata lisab kasvav elukogemus (eriti kui see leiab arukat reflekteerimist) inimesele üldises plaanis tarkust (inglise keeles: wisdom). Siin tuleb aga arvestada, et vahel võivad teatud spetsiifilised, "kallutatud" elukogemused hoopis takistada mõistmast mõnda asjaolu, mida kõrvalseisja "puhta lehena" (taolisest kogemusest mõjutamata) ehk hoopis selgemini suudab tajuda. Labase näitena võib paari konkreetse lätlasega ebameeldivaid kogemusi omav isik edaspidi elu lõpuni olla veendumusel, et lätlased on üks ebameeldiv rahvus. Seega, minu meelest ei anna kellegi üldises plaanis suurem elukogemus talle veel automaatset autoriteeti kõigis mõeldavates küsimustes. Ja isegi mitte kõigis ühe- või mõnekordse isikliku kogemusega kaetud küsimustes, mis vaatamata äärmisele kaalukusele tolle isiku jaoks moodustavad vaid tühise murdosa vastavate kogemuste üldhulgast maailmas. Erandiks on vaid valdkonnad, millega ollakse aastaid sihikindlalt ja pühendunult tegeletud, omades seetõttu laialdasi kogemusi ja sügavaid teadmisi.
Nii on käesoleva loo inspireerija minu jaoks ilmselge autoriteet näiteks teismeliste hingeelu, linnulaulude tundmise ja programmeerimiskeelte alal. Eriti kahe viimase osas olen kaheldamatu võhik ja tunnistan seda meelsasti, kippumata vaidlustesse. Samas, enamikus muudes küsimustes usun omavat temaga võrdväärset sõnaõigust. Seetõttu ei ole mind ka võimalik milleski ümber veenda pelgalt halvustades mõnda mu (Ülima Tõe kõrval kahtlemata tühist ja naeruväärset) seisukohta, midagi paremat - objektiivselt põhjendatumat - asemele pakkumata.
Kummati olen alati valmis enda tõekspidamisi revideerima piisava hulga veenvate argumentide ilmnemisel, näiteks siis, kui keegi suudab vestluses välja käia selgelt tugevama alternatiivi. Aga see eeldab minu jaoks siirast, empaatilist, üksteisest lugupidavat, võrdsetel alustel toimuvat diskussiooni. Sellist, kus mõlemad pooled on alustuseks valmis tunnistama oma lollust, olles teineteise suhtes ühtaegu nii õpilased kui õpetajad. Oponendi üleolev/halvustav hoiak tekitab seevastu trotsi, sundides dispuudi käigus alateadlikult veelgi enam klammerduma omaenda tõekspidamiste külge. (Sellest fenomenist olen veidi laiemalt kirjutanud Mõttesahvris.)
Aga ka sedalaadi "vastikud oponendid" on sageli tahtmatult väärtuslikeks õpetajateks. Nimelt sunnivad nad "ebaõiglaselt" koheldut kasulikule enesereflektsioonile - kui miski kuuldud siiras sõnumis oli adressaadile sügavalt vastukarva, siis osutab see sageli ka mõnele lihvimist ootavale nukile "kannatanu" enda isiksuses. Nii on kahtlemata minuski peidus haavatavus, ebakindlus ja alaväärsustunne, mida loo algul kirjeldatud vahejuhtum "osatas".
Alustuseks olgu kohe ausalt üles tunnistatud, et mina olengi loll. Küllaltki palju lugenud, natuke kogenud ka, aga ikka loll mis loll - isik, kes ei tea ilmaasjust tuhkagi. Kahtlemata on mul omad hetkearusaamad ja ka mõned pisut tugevamad, aastatega paikaloksunud tõekspidamised (mitte et noodki veel edasise elu vältel kapitaalselt muutuda ei võiks). Aga valdavalt on siiski tegu väga ebatäiuslike, vastuoluliste ja halvasti põhjendatud seisukohtadega.
Minu lolluses on süüdi peamiselt:
1) senise elu vältel ammutatud adekvaatse info ebapiisav hulk;
2) vähene suutlikkus teha saadud info põhjal õigeid järeldusi/üldistusi.
Aga siiski, kogu see kõhnuke "vaimne pagas", mis mul praegu on, vastab mu senisele elukogemusele ja vahendatud viisil kogutud teadmistele, mille olen lasknud läbi oma isikliku teadvuse filtri. Valdavalt ei ole ma oma seisukohti võtnud "lambist", vaid igaühel on oma saamislugu, sageli üpris keerukaski. Kahtlemata võib oponent mu seisukohad hõlpsasti "potist alla lasta", kuna ma ei oma tõepoolest võrreldavat hulka praktilisi suhtluskogemusi ega omal nahal läbikogetud juhtumusi kui minust paarkümmend aastat vanemad sotsiaalselt aktiivsed isikud. Samas, kas see tähendab automaatselt, et minu seisukohad mistahes küsimuses on seetõttu "by default" alaväärtuslikumad ega vääri austust (põhjendatud argumenteerimist)?
Minu meelest ei tasuks alahinnata ka raamatutest jm kaudsetest allikatest pärit informatsiooni. Inimese eluea kasina kestvuse, materiaalsete võimaluste nappuse, isiksuse eripärast tulenevate piirangute ja muude asjaolude tõttu jääb vahetu kogemuse kaudu omandatud teadmiste hulk ja kvaliteet paratamatult tagasihoidlikuks. Eriti kui asi ei puuduta meie igapäevast tegevusala. Miks mitte kasutada siis moodsaid infohankimise võimalusi, et saada osa paljude kaasinimeste aastatepikkuste kogemuste "kontsentraatidest" meid huvitavatel aladel? Sellega ei kiida ma heaks passiivset eluhoiakut, nõustudes, et kaalukam on selline väide, mida toetab lisaks teoreetilisele pagasile ka väitja isiklik kogemus. Aga leian siiski, et tarkuse juurde viib mitmeid erinevaid teid.
Kahtlemata lisab kasvav elukogemus (eriti kui see leiab arukat reflekteerimist) inimesele üldises plaanis tarkust (inglise keeles: wisdom). Siin tuleb aga arvestada, et vahel võivad teatud spetsiifilised, "kallutatud" elukogemused hoopis takistada mõistmast mõnda asjaolu, mida kõrvalseisja "puhta lehena" (taolisest kogemusest mõjutamata) ehk hoopis selgemini suudab tajuda. Labase näitena võib paari konkreetse lätlasega ebameeldivaid kogemusi omav isik edaspidi elu lõpuni olla veendumusel, et lätlased on üks ebameeldiv rahvus. Seega, minu meelest ei anna kellegi üldises plaanis suurem elukogemus talle veel automaatset autoriteeti kõigis mõeldavates küsimustes. Ja isegi mitte kõigis ühe- või mõnekordse isikliku kogemusega kaetud küsimustes, mis vaatamata äärmisele kaalukusele tolle isiku jaoks moodustavad vaid tühise murdosa vastavate kogemuste üldhulgast maailmas. Erandiks on vaid valdkonnad, millega ollakse aastaid sihikindlalt ja pühendunult tegeletud, omades seetõttu laialdasi kogemusi ja sügavaid teadmisi.
Nii on käesoleva loo inspireerija minu jaoks ilmselge autoriteet näiteks teismeliste hingeelu, linnulaulude tundmise ja programmeerimiskeelte alal. Eriti kahe viimase osas olen kaheldamatu võhik ja tunnistan seda meelsasti, kippumata vaidlustesse. Samas, enamikus muudes küsimustes usun omavat temaga võrdväärset sõnaõigust. Seetõttu ei ole mind ka võimalik milleski ümber veenda pelgalt halvustades mõnda mu (Ülima Tõe kõrval kahtlemata tühist ja naeruväärset) seisukohta, midagi paremat - objektiivselt põhjendatumat - asemele pakkumata.
Kummati olen alati valmis enda tõekspidamisi revideerima piisava hulga veenvate argumentide ilmnemisel, näiteks siis, kui keegi suudab vestluses välja käia selgelt tugevama alternatiivi. Aga see eeldab minu jaoks siirast, empaatilist, üksteisest lugupidavat, võrdsetel alustel toimuvat diskussiooni. Sellist, kus mõlemad pooled on alustuseks valmis tunnistama oma lollust, olles teineteise suhtes ühtaegu nii õpilased kui õpetajad. Oponendi üleolev/halvustav hoiak tekitab seevastu trotsi, sundides dispuudi käigus alateadlikult veelgi enam klammerduma omaenda tõekspidamiste külge. (Sellest fenomenist olen veidi laiemalt kirjutanud Mõttesahvris.)
Aga ka sedalaadi "vastikud oponendid" on sageli tahtmatult väärtuslikeks õpetajateks. Nimelt sunnivad nad "ebaõiglaselt" koheldut kasulikule enesereflektsioonile - kui miski kuuldud siiras sõnumis oli adressaadile sügavalt vastukarva, siis osutab see sageli ka mõnele lihvimist ootavale nukile "kannatanu" enda isiksuses. Nii on kahtlemata minuski peidus haavatavus, ebakindlus ja alaväärsustunne, mida loo algul kirjeldatud vahejuhtum "osatas".
16 kommentaari:
Väga väärt kirjatükk!
Lisaksin siiski ka enda poolt mõned mõtted. Kui autor kirjutab -Minu lolluses on süüdi peamiselt:
1) senise elu vältel ammutatud adekvaatse info ebapiisav hulk;
2) vähene suutlikkus teha saadud info põhjal õigeid järeldusi/üldistusi;
siis täiendaksin mina seda leotelu veel kahe punktiga.
3) tahtmine iga hinna eest olla võrdväärse sõnaõigusega (vestlus)partner;
4) vähene mistahes järelduste/üldistuste rakendamine praktikas.
Mulle meeldis viimane saade "Tõehetk", kus huvitava nimega naine, Gösell tunnistas ausalt, et pärast lapse sündi on ta jumalast kaugenenud. Laste eest hoolitsemine ja jumala poole palvetamine ei käi kokku. Me võime sõnades mistahes suured õndsad linnad valmis ehitada. Tegelik elu paneb asjad tasapisi omasse paika. Mehed, naised, lapsed, jumalad ei saa iial võrdväärset sõnaõigust, sest nende kohad elus antud ajahetkel on erinevad.
Esmalt tänud kiituse eest! :)
Aga paar täpsustust siiski ka.
Punkt 3) on tõde piiratud ulatuses, vaid minu jaoks relevantsete teemade osas. Nii ei kipu ma kunagi hea la kassiga vaidlema näiteks bussinduse või lastekasvatuse teemadel. Küll aga leian olevat õigustatud kasutada sõnavabadust valdkondades, millesse olen ise enam või vähem süüvinud ja mis minu jaoks olulised on. Ma ei leia, et peaksin neis asjus "rääkima siis, kui kana pissib", olgugi vestluskaaslane minust märksa vanem ja elukogenum. Eks lükake mu väited ümber, kui oskate! ;)
4) praktikaga on asi pisut keerulisem küll, aga see on juba eraldi teema, mille kõigi nüansside läbilahkamine nõuaks ilmselt mõneaastase psühhoteraapia läbimist. Aga eks ma ikka tasapisi ürita praktiseerida ka.
Samas, Gösellile saab vastukaaluks seada palju usklikke naisi, kelle usu tugevust lapsesaamine kuidagi mõjutanud ei ole. Tean selliseid üksjagu, kuna olen väikesest saati liikunud usuringkondades. Eks kõik ole individuaalne ja sõltub ka konkreetsest kontekstist. Selge muidugi, et imiku & väikelapsega tegelemine vähendab mõnevõrra usukoosolekutel käimise ja Piibliuurimise võimalusi, suunates tähelepanu teraviku Jumalalt lapsele. Kui usk juba varem kõikus ega välist toetuspunkti ei omanud, siis ei oleks kaugenemine tõesti üllatav. Muide, olen teoreetiliste allikate põhjal aru saanud, et sarnane fenomen toimub sageli ka abikaasa, mitte vaid Jumala puhul. ;)
Arutlegem siis edasi ;)
Punkti 3) (vastu)väiteid ei kavatse ma üldse ümber lükata. Pigem jälle täiendaksin. Minu pakutud sõnastuses oli väljend "iga hinna eest". Siin ma rõhusin oskusele vait jääda ning lõpetada õigel ajal endale oluliste teemade pealepressimine (vestlus)kaaslasele. Kui kaaslane hakkab juba nn napakat juttu ajama, siis on see märk ilmsest tüdimusest ja möödarääkimisest. Abikaasade vaheline kaugenemine toimub üpris sarnastel asjaoludel. Üks üritab iga hinna eest teiele "pähe astuda", teine muutub ignorantseks.
Usklike naiste ja lastekasvatuse kohta on mul oma kogemustest kahjuks vaid väga halvad näited võtta :( Lapsed on jäetud hooletusse või lausa hüljatud. Kui meesterahvas näeb, et naine saab hakkama nii usu kui lastega, siis on see päris kindlsti näiline tasakaal. Aga jätan selle teema La propsiele praktiliseks tööks tema oma isiklike laste kasvatamise ajaks.
See viimane eeldaks paraku, et peaksin võtma uskliku naise. Aga eks näis jah. :P
Propsise suurimaks rõõmuks pean ma tunnistama ka end totaalselt lolliks. Eelkõige selle tõttu, et algul arvasin ma, et jutt oli ajendatud vestlusest minu kui vastiku oponendiga. Ja seda veel kaudselt, enne kui seda lugu lugemagi juhtusin.
Kui ma aga loen ridu, mis väidavad, et lugu ajendasid kirja panema tänane küllaltki ägedaloomuliseks kujunenud MSNi-dispuut ning seejärel nördis ta aga siiralt, sain aru, et see polnud mina.
Minu jaoks ei olnud dispuut üldse äge, eriti kui arvestada, et meil on olnud ka ägedaid dispuute ning üldsegi polnud ma nördinud sellest.
Kui nüüd spekuleerida, et see kirjalugu siiski on ajendatud minuga vestlusest, siis siiralt olin ma üllatunud, et mu vestluskaaslane niivõrd tühisest asjast süttis. Meil on aegade jooksul olnud tõepoolest märksa tulisemaid vaidlusi. Muidugi võtan ma seda hetkel väga egotsentriliselt. Olgu selle väliseks näiduks kasvõi tõusnud vererõhk. Kõnealuse vestluse käigus ei juhtunud mu vererõhuga vähimatki, hoopis uni tuli peale.
Paraku ei ole võimalik alati ka argumenteerida iga oma väikseimatki mõttenüanssi või arvamust. See viiks välja selleni, et meil tuleks detailselt defineerida kõik tekstis kasutatavad sõnad, neid kasutades ka rangelt definitsioonidest kinni pidada.
Vähe sellest, et inimesed kasutavad üsnagi erinevas tähenduses vähesagedasi sõnu, (nt jobu, demagoogia, visa), kasutavad nad ju üsna erinevas tähenduses ka üldkasutatavaid sõnu (nt neiu, isa, eit, moor, perse, jumal, komm jne). Kindlasti on sellisele nähtusele olemas ka mingisugune kavalteaduslik termin.
Nii on lood eesti keele siseses mõtteruumis. Hoopis hullem lugu on aga siis, kui erinevaid keeleruume võrrelda. Näiteks kõlab eesti keeles sõna "noormees" meeldiva tunnustusena, eriti kui seda pruugitakse juba keskikka jõudnud härrasmehe kohta. Vene keeles tähendab aga "molodoj chelovek" pigem põlglikku vihjet pisut napakavõitu eluvennale, kel rammu rohkem kui aru.
Igatahes tasub siinkohal enda kohta lisada ka Oskar Wilde'i sõnad: Ma ei ole piisavalt noor, et teada kõike, õigemini, pole enam nii noor...
See kommentaar on taas ilmekaks tõenduseks, et inimesed, nende tunde- ja mõttemaailmad ning tõlgendused samast sündmusest võivad diametraalselt erineda.
Oli jah webxanist ajendatud see mu kirjatükk. Ning sellal, kui tema lõdva randmega ja silmi vaevu lahti hoides mind ja mu hobisid paika pani, kerkis minu vererõhk keskmisest küll mitu kriipsu kõrgemale. Ühtlasi tekkis siiras küsimus, miks ma ometi selliseid asju webxanile räägin, kui tulemuseks on vaid rikutud tuju. Webxani vererõhk ei tõusnud küllap seetõttu, et suutsin vältida tema vastusolvamist, asudes kaitsvale ja ennast avavale positsioonile (viimase jätkuks oli ka siinne kirjatükk). Siiski, vaatamata oma külmkõhtsusele jõudis webxan teha sisuliselt ettepaneku meie edasine suhtlemine lõpetada (mida pole minu mälu kohaselt esinenud ka meie kõige ägedamate dispuutide käigus).
Samas on webxani puhul auväärseks sammuks oma egotsentrilisuse möönmine.
Selge see, et kõiki mõisteid ei jõua ilmaski defineerida ega iga arvamust pikalt põhjendada. Seda polegi keegi soovinud. Mainitud juhtumi põhjus oli siiski mujal.
Täpsustusena olgu lisatud, et jutt käis filmi- ja vestlusõhtust, mida külastamast olin just positiivsete muljetega saabunud.
Tegelikult käis jutt siiski selle õhtu sisust, mis mu enda mäletamist mööda sai minu poolt juba ammu Propsisele soovitatud (püüa mitte muretseda asjade ja sündmuste pärast, mis sinust ei sõltu) ning sellest, et minu seegikordne "selgeltnägemine" baseerus kogemuslikul loogikal, et Propsis naaseb õhtult kolmeks nädalaks lummatult. Ja selle ende edastasin ma Propsise sõbrale MSNis.
Millegipärast ei meenu küll mulle selline vahejuhtum, kus ma oleksin teinud ettepaneku suhtlemise lõpetada. Ma pakkusin välja, et kui Propsis võtab mu illitsemata juttu puha solvanguna, arvestamata minu vastavat nöökivat natuuri, siis ei jää mul muud üle, kui tulevikus käituda samuti nagu Mari-Annega, kellega vestlemist ma ise iial esimesena ei alusta ning siis iga sõna kolm korda kaalun, enne kui enterit pressin.
Propsis kipub pisut üle hindama oma deduktiivseid võimeid. Aga see pole siiski üksnes talle ainuomane. Omapoolselt soovitaksin endale "selgeks mõeldud" ja esmapilgul elementaarseid tõdesid mitte alati võtta absoluutse tõe pähe. Eriti aga mitte lasta oma mõtetel oma tegutsemist mürgitada ega käitumist suunata.
See suhtlemise kompetentsus on ikka üks kuramuse keerukas värk :) Minul on vedanud, sest saan oma suhtluspartneritega vabalt vestelda. Ei pea iga sõna kaaluma ega solvumist pelgama. Üksikuid turtsatusi minu pihta pean loomulikuks reaktsiooniks ;)
Alustuseks tuleb kohe tunnistada, et ega ma sellest webxani selgitusest päris hästi aru ei saa. Näiteks esimese megalause I poolest.
Kass27, mina saan webxaniga ka üldjuhul vabalt vestelda. Aga vahel harva viskab siiski üle, kui mulle olulised ja huvitavad asjad pikemalt mõtlemata krõbeda sarkasmi saatel potist alla uhatakse ja mu kaeblemise peale teatatakse, et mul puudub ju igasugune elukogemus, küll ükskord ehk ise ka aru saan, et webxanil oli järjekordselt õigus.
Igatahes oli too hetk selline, et mul oli kõva kiusatus webxani aken sulgeda, kuna tundus mõttetu nii jõrmi ja haakumatut vestlust jätkata. Kui küsisin webxanilt, kas ta näeb põhjust, miks ma ei peaks seda tegema, siis päris ta vastu, et peaks ehk edaspidi minuga samamoodi talitama, nagu Mari-Annega.
Eks ma olen ise ka üldjuhul kaunis agar ilkuja ja iroonik, aga mitte ka absoluutne. Teinekord on ilkumine lihtsalt kohatu. Kõike ei saa elus ka pila ja sarkasmiga võtta, vahel on vähemalt minul vajadus ka tõsist ja siirast juttu ajada. Teises blogis kirjutab webxan, et oli nooruses suur psühholoogiahuviline, seega võiks tema puhul eeldada vastava tundlikkuse olemasolu. ;)
Aga webxani kommentaari viimane lõik on küll tähelepanuväärne, haakudes pea üks-ühele tema poolt materdatud videoseminari põhipostulaadiga. Selle kohaselt on ideaaliks kestev mõtteülene, hetke kogemisele suunatud meeleseisund, mida ei varjuta eelarvamused, ootused, analüüs, muretsemine, hirm jm mõtteloor. Võimalik, et käsitletav lugu oli webxani isikus etendatud "kosmiline õppetund" mulle, näitamaks, kui pikk maa on mul veel käia taolise avala seisundi saavutamiseks. :)
Minu jaoks on sellest loost välja koorunud üks tõsine moraal: kui vestluspartner ikka jõrmilt ja krõbeda sarkasmi saatel olulised ideed kemmergust alla tahab lasta, siis on ülim aeg sel hetkel käsitletav teooria lõpetada. Tuleb leida endale teine mõttekaaslane, keda huvitab sama teema sügavuti uurimine. Samas hoiatan taas ja taas, et kestva meeleseisundi saavutamist ei või pidada eesmärgiks omaette. Inimese elu koosneb rütmidest. Pole võimalik samas meeleseisundis teha tööd ja puhata, lugeda raamatut ja ujuda basseinis, juhtida autot ja magada jne. Oot-oot! Milline meeleseisund on üldse uni?
See La kassi tõsine moraal on äärmiselt paikapidav! Kindlasti leidub see õige hetk, kui asjadest sobib rääkida. Lihtne viis küsida: kas Sa tahaksid SELLEST rääkida?
Uni polegi minu meelest meeleseisund. Minu meelest sarnaneb uni (suurem osa magamisseisundist) teadvuseta olekule. Kui me räägime unenäost, siis on see mingil moel info analüüs ja süntees. Sihuke omanäoline kaksainsus või dualism.
Nojah, nõus. Aga teisalt, kui vestluspartner pulbitseb rääkimisinnust, siis on ehk lihtsam ise viisakalt teada anda, et vastav teema ei ole parasjagu teretulnud. (Mitte et siinkäsitletava juhtumi puhul ma üldse oleksin jõudnudki asja lähema tutvustamiseni, kui webxan juba nii minu kui konkreetse ürituse kohta ammendavad diagnoosid välja käis.)
Uni koosneb mitmetest staadiumidest, mida iseloomustab ajulainete erinev sagedus. Osa uneajast - sügava, unenägudeta une faas on tõesti võrreldav teadvusetusega (ehkki too termin on otseses tähenduses siingi kohatu - pigem viibib teadvus lihtsalt puhkerežiimil). Aga nn REM-uni, millega kaasnevad unenäod, ei tähenda kindlasti teadvusetust. Lihtsalt teadvus toimib siis teistsugusel, aga ärkvelolekuga võrdselt aktiivsel režiimil. Veelgi enam: unenägude sisu on võimalik õppida teadlikult jälgima, kontrollima ja isegi programmeerima. Kahtlemata sobib REM-und nimetada muutunud teaduse seisundiks või teistsuguseks teadvusetasandiks, kuna siis on teadvus fokusseeritud meie sisemaailmale (ja selle kaudu võibolla kuhugi veel).
Muide, mind iseloomustab "unenäotasandil" võime gravitatsiooni alistada ja oma suva kohaselt läbi õhu kulgeda. See tundub nii realistlik, et sageli olen tabanud end unes mõtlemast, miks ei võiks asi ka "päriselt" toimida. :P
No ja mida mina siis muud kirjutasin? Uni on uni.
Ma ei teagi väga palju inimesi, kes ei oleks unes lennanud.
Sellele nähtusele on psühhiaatritel ka oma termin... unenäoseletajatel aga omapoolne diagnoos.
Et une teema on juba korduvalt üles kerkinud, siis pean ikka varsti sel teemal Mõttesahvrisse pikema loo püstitama. Aga siinkohal läheb see unejutt juba offtopicuks kätte.
Postita kommentaar